“Emme kallike” on lugu Hollywoodi superstaarist Joan Crawfordist (Oscari võitja Faye Dunaway kehastuses) aastatel 1939 kuni 1977 ja tema suhtest lapsendatud tütre Christinaga, mis on lavastatud tütre kirjutatud samanimelise raamatu põhjal. Film keerleb Joani ja Christina koduse elu ümber, aga triivib klassikalisest draamast palju sügavamate ja tumedamate pooluste poole kui pereema filmikarjäär takerdub ja ta oma professionaalset frustratsiooni tütre peal välja elama hakkab. Portree vanemlikust väärkohtlemisest, filmitäheks olemise (ja tähe kustumisega kaasnevatest) ohtudest ning väljakannatamatust pingest, mida võib tunda iga kuulsa vanema laps. Ameerika filmitööstuse kohta uskumatult euroopalikule kinole omaseid psühholoogilise julmuse astmeid näitav film (mõtle Michael Haneke või Lars von Trieri peale), kus Faye Dunaway teeb nii intensiivse rolli, et ta pole pärast filmi välja tulemist sellest peaaegu kordagi rääkidagi tahtnud. 

Frank Perry 1981. aastal Paramounti suurstuudios välja tulnud “Emme kallike” on ilmselt üks Põhja-Ameerika filmiajaloo skisofreenilisemaid teoseid. Mõned aastad tagasi on seda The New Yorkeri filmikriitiku Richard Brody poolt nimetatud üheks läbi aegade parimaks filmiks, mis Hollywoodis mõnest Hollywoodi staarist üldse tehtud on. Samas tehti film selle kaasajal kriitikute poolt maatasa, saades üheksa Kuldvaarika nominatsiooni ja võites aasta halvima filmi “auhinna”. Täna on tegemist tõelise camp-kultusfilmiga, mis näitab Hollywoodi glamuuri ja kitši nii saatanlikus kui ka täiesti jaburas valguses nõnda nagu seda harva tehtud on. “Emme kallike” on meeldejääv, aga kahtlemata mitte lihtne vaatamine ning kõike muud kui tavapärane kaunite kostüümidega kuulsa näitlejanna biograafiline draama.