Tuntud dokumentalisti Evangelia Kranioti intiimne ja antropoloogiline essee portreteerib elukutselisi meremehi ja neid igavesti sadamasse ootavaid lõbunaisi.

Tuule ja lainete hääl päikeseloojangu värvides, lõputu silmapiir avamerel ja laevamootori ühtlane popsumine on meremeestele vabaduse sümboliteks.  Sadamasse randudes alluvad nad maistele ihadele ja veedavad öö kohalike lõbunaiste kirglikus embuses, et siis hommikul taas purjed heisata. Laevamehed on küll tänulikud iga kuuma öö eest, aga ei jää naisi taga nutma, sest nii kaotaks järgmisesse sihtpunkti jõudmine oma tähenduse.

Meeste vabaduseiha teravaks kontrastiks on sadamaprostituutide surematu igatsusvalu - tihti kingitakse oma süda jäägitult merehundile juba esimesel silmapilgul. Miks jäävad naised ihkama mehi, kelle ihu ja hing kuuluvad merele ning kes veedavad elu rahutult sadamast sadamasse seilates?

Kranioti reisis mitmete laevadega kokku 16-sse riiki ja elas erinevates sadamalinnades koos kohalike lõbunaistega. Kogemustest ja elamustest sündis erakordselt lummava pildi ja heliribaga meresümfoonia - vabaduse, igatsuse, armastuse ja iha narratiiv.