Film pälvis Berliini festivalil parima režii Hõbekaru ning film kandideerib ka parima võõrkeelse filmi Oscarile.

Marina (Daniela Vega) ja Orlando (Francisco Reyes) on armunud ning kavatsevad kahekümneaastasest vanusevahest hoolimata ülejäänud elu koos veeta. Orlando jättis Marina pärast maha oma perekonna. Kuid pärast üht sünnipäevapidu, kus Orlando lubab viia naise reisile Iguacu joa juurde, jääb mees raskelt haigeks ning sureb haiglas. Ja Marina avastab, et tema kui transseksuaalist naise jaoks satub ühtäkki kõik kahtluse alla: nende suhe, tema roll mehe surmas, tema õigus leinata meest, keda ta armastas.

Kantud võimsast rollisooritusest lummavalt transsooliselt näitlejanna Vegalt, kombineerib Sebastián Lelio film tungivat naturalismi juhuslike fantaasiasööstudega, et saavutada muljetavaldav ja kaasahaaravalt emotsionaalne efekt.

Benjamin Echazarreta kasutab oma operaatoritöös väljendusrikkalt peegeldusi: me näeme imekaunilt komponeeritud kaadrit Marina piinatud silmadest vaatamas läbi akna, millel peegeldub ka palatis lamav Orlando. Filmi seob tervikuks orkestreering Matthew Herbertilt, kes on loonud puperdava südamerütmi flöödimotiivi, mis on valusalt võluv. Ja Marina enda laul on viimaseks täpiks i peal, andes filmile transtsendentse lõpustseeni.