1970-ndate USA kultusfilm “Grey Gardens” tõestab taaskord, et tegelikkus on pöörasem kui väljamõeldis. Edith ja Edith on kunagi USA seltskonna koorekihis sinivereliste aristokraatidena kokteilipidudel, salongiõhtutel ja VIP vastuvõttudel uhketes kleitides sädelenud diivad, kellega soovinuks kohad vahetada kümned tuhanded naised. Kas ka nüüd?

Ajad on muutunud, daamid aga mitte. 85-aastane ema ja 56-aastane tütar taandusid ühiskonnast oma 30-toalisesse lossikesse juba aastakümneid tagasi. Kunagisest eksootilisest aiast on saanud tihe roheline džungel ning loodus on enda kätte võidelnud ka enamus eluruume, kus sametistel diivanitel pesitseb ja paljuneb põlvkondade viisi pesukarusid. Naised on endiselt stiilsed - käepärastest vahenditest (kardinad, voodilinad jmt) valminud õhtutualetid, siidised turbanid, sigaripitsid, sundimatu seltskondlik vestlus ja pianiino saatel lauldud šansoonid – kõik on justkui okei. Või kas on?

Kõhedusttekitav ja samas imetlusväärne lugu kahest klassikalisest ekstsentrikust, kes keelduvad elamast nii nagu ühiskond eeldab ja on liiga kauaks vaid teineteise seltskonda nautima jäänud. Ometi elavad nad oma alternatiivses maailmas vabal valikul ja täiel rinnal, aga kas täiel mõistusel?

Filmi juhatab sisse Ken Saan.