Rahvusvaheline Maailma Noorte ja Tudengite festival on külma sõja aegne nähtus, mis sai alguse 1947. aastal, mil imperialismivastase solidaarsuse, rahu ja sõpruse loosungi all kogunesid mõneaastase vahe tagant tuhanded noored üle maailma omalaadsetele olümpiamängude avatseremooniaga võrreldavatele festivalidele. Enamasti toimusid need suursündmused kommunistlikes riikides, aga 1962. aastal näiteks ka Helsingis. 

Neist kõigist suurim, järjekorras 13. festival, millest võtsid osa tervelt 177 riigi delegatsioonid, toimus 1989. aasta juulis Põhja-Koreas Pyongyangis. Režissöör Andra MacMasters on arhiivimaterjale ja aukülalisteks olnud Rumeenia delegatsiooni VHS salvestisi kasutades selle sürreaalse sündmuse tervikuna tänapäeva vaataja ette toonud. Kuigi grandioosne festival lavastas ülemaailmse rahu ja koostöö ülevoolava utoopia, kees pinna all juba varjamatu rahulolematus. Silmapaistvalt paljud delegatsioonid protestisid, julgedes avalikult argumenteerida oma pahameelt kommunistlikus Hiinas Tian’anmeni väljakul just aset leidnud veresauna vastu. Õhus on erinevate maailmade ja vaadete põrkumist, murenemas on kogu idablokk ja Nõukogude Liit, mõne kuu pärast langeb Rumeenias ka Ceaușescu diktatuur. 

„Helge tulevik“ on ainulaadne ajastudokument, mis näitab ummikteele jõudnud ideoloogia absurditeatrit, ent tähendusrikkaks teeb selle paraku ka mitmete paralleelide esilekerkimine tänapäeva maailma olukorraga ning, mis seal salata, tuttav näib ka Rumeenia delegatsiooni liikmete edaspidine saatus, kus endistest noorsooaktivistidest said tippärimehed ja -poliitikud.

Filipp Kruusvall