„Hiiglane“ on veidi veider, kuid humoorikas ja liigutav lugu sihikindlusest, sõprusest ja vajadusest kuuluda kuhugi ja kellelegi. Rikard on silmanähtavalt teistmoodi: mitme haiguse tagajärjel on tema keha ja nägu tugevalt moondunud. Sellest hoolimata on ta väga osav petangis ja usub, et just see kuulimäng on võti tema ema juurde, kellest ta juba lapsena lahutati ja keda ta väga-väga igatseb. Rikard arvab, et kui ta viib emale Põhjamaade võidukarika petangis, saavad nad jälle koos olla. Teel selleni on aga takistuseks hulk mõistmatuid inimesi ja Rikardi enda üha hapramaks muutuv keha.

„Hiiglane“ on just selline teos, mida võiks oodata mehelt, kes on teinud lühifilmi „Las Palmas“ (toksige juutuubi „baby trashes bar“). Rõhuv argielu vaheldub kaadritega Rikardi värvikast ja fantaasiarikkast sisemaailmast. Lavastaja Nyholm loodab, et suudab oma loominguga tuua inimeste argipäeva veidi fantastilist maagiat, ja siinkirjutaja meelest läheb see tal korda.

Kindlasti üks selle aasta tähelepanuväärsemaid Rootsi filme on edukalt linastunud paljudel filmifestivalidel ja pälvis San Sebastianis žürii eripreemia.

Kaisa Karu