Tai lavastaja Apitchatpong Weerasethakul on tänapäeva Tai autorikino mainekamaid nimesid, maagiline realist, kes põimib oma töödes argipäeva kohaliku folkloori ja müstikaga. Ehkki ta on saanud filmihariduse USA-s, iseloomustab tema filme tugev lokaalne koloriit. Tänapäevase tegevustikuga lugudes on alati peidus aegadeväline ja kultuurideülene side. Tema väljenduslaad on äärmiselt lihtsakoeline ja omalaadne, tuginedes peamiselt vaatluslikule meetodile. "Hiilguse kalmistu" maagia luuakse lihtsate ja leidlike lavastuslike võtete, näitlejatööde ning dialoogi abil. Vaataja tõmmatakse filmimaailma pikkade kaadrite ja mõtliku tempoga ning premeeritakse neid, kel jätkub kannatust ja tarkust seda vastu võtta. See film ei lase oma haardest lahti ka pärast lõputiitreid.

Filmi peategelasteks on vanaldane naine, kes käib koomas lamavaid sõdureid hooldamas, üks tema hoolealustest ja samas haiglas töötav mõtetelugeja. Reaalsus ja unenäod vahetavad kohad ning olnu elab edasi paikades ja inimestes: iidsed kuningad võtavad sõduritelt eluenergiat ja pargis ilmutavad end pühakprintsessid.

Weerasethakul võimaldab filmis nähtavat tõlgendada mitut moodi – müstiliselt, antropoloogiliselt või poliitiliselt, kuid ei anna selleks otseseid suuniseid. Samamoodi on keeruline määratleda filmi žanri: seda võib kohata nii fantaasiažanrile pühendatud kui ka tavaliste filmifestivalide nimistus. Kõige lihtsam viis filmi vastu võtta on lasta sel lihtsalt end kanda ja kogeda, kuhu see viib.

Tõnu Karjatse