Kui sõda ei oleks nii kole, võiks film tänu kõrvaltegelasele kohati isegi naljakas olla. 

Anton on rindel üksinda punkris, kui sissepääsuava saab tabamuse ja toimub varing. Sõdur on lõksus. Kõik esialgsed optimistlikud pingutused olukorrast pääseda on lootusetud. Ei aita ka katsed luua välismaailmaga raadioside. Õnneks on vett, toitu, patareisid, kuid üha selgem on, et... Siis aga tuleb kusagilt kaaslane, rott. Kas see loomake on viimane elav hing, kes on Antoni lõpu juures?

Ukraina filmid on mõistetavatel põhjustel eriti just praegu oodatud festivalidel osalema. Päritolumaa ei saa aga olla ainuke argument. Antud film räägib küll käimasolevast sõjast, kuid samas on see üldmõistetavalt universaalne. Inimene on lõksus ja autorit huvitab, kuidas ta läbib hirmu, lootuse ja ängi staadiumid. Sõja tingimustes on ukrainlastele kindlasti vaja filme patriotismist, aga hea kui need ei ole plakatlikud. Kindlasti suurepärane töö peaosatäitjalt ning väga täpne režii filmi autorilt. Oskuslik tempotunnetus, materjal on filmitud õnnestunult ja teadlikult montaaži plaanidesse.

Mihkel Möölman