“Mida? Ei. Me ei saa siin seisma jääda. Siin on nahkhiirte riik.”

Hunter S. Thompsoni legendaarsel raamatul põhinev Terry Gilliami lavastatud “Hirm ja jälestus Las Vegases” on oma aju krussi ajavate efektide tõttu kohustuslik suurelt ekraanilt vaatamise film. Tegevus toimub Vietnami sõja aegses Ameerikas 1971. aastal, kui valitses hipilikult vabameelne mõtteviis ja üleüldine psühhedeelikumidega eksperimenteerimisega liialdamise õhkkond. Ajakirjanik Raoul Duke (Thomsponi alter ego, keda kehastab Johnny Depp ühes oma parimatest rollidest) on koos samoalasest advokaadi Dr. Gonzoga (Benicio del Toro) teel Las Vegasesse, et panna kirja lugu “Ameerika unistuse absoluutsest lõpust” kajastades sealset mootorrattarallit kõrbes.

Gilliam on kogu filmi üles võtnud ekstravagantseid visuaalefekte kasutades. Duke’i ja Gonzo seiklustest jutustatakse läbi nende narkouimas luulude. Väga loominguliselt on lähenetud peategelaste omapäraste nägemuste visualiseerimisse, mis tähendab, et filmi “Hirm ja jälestus Las Vegases” omapärase pildikeele välja mõtlemisel on lisaks režissöör Gilliamile ja operaator Nicola Pecorinile olnud väga suur roll ka eriefektivõluril Kent Houstonil. Mehed on koos töötanud alates “Monty Pythoni” algusaegadest peale. Filmis on ka väga tõetruult õnnestunud 1970. aastate alguse Las Vegase kujutamine, et Duke’i ja Gonzo trippimine eriti säravas valguses paista saaks. See on mastaapne ja võimas teos täiesti ülekäte läinud väljasõidust, mis on inspireeriv vaatamine igaühele, kes tunneb huvi alateadvuse konaruste ja inimlike nõrkuste vastu.