Jurist Sam Bowdenit (Nick Nolte) ja ta perekonda hakkab jälitama vanglast vabanenud psühhopaat Max Cady (Robert De Niro), kelle väitel võltsis Bowden aastate eest kohtus tõendeid, et kindlustada Cady vanglakaristus. 

„Hirmu neem“ on samanimelise 1962. aasta filmi uusversioon ja, täie austuse juures, lööb originaali igas mõttes üle. Uus variant lisab looliine ja kihistusi, keerab põhja groteski ja erootika. Algversiooni kaks staari Robert Mitchum ja Gregory Peck astuvad ka siin üles väikeste rollidega. 

Avakaadrist alates on selge, et Scorsese „Hirmu neem“ on suur austusavaldus Alfred Hitchcockile – lähivaade silmadest läbi punase technicolor-filtri, taustaks mugandatud Bernhard Herrmanni originaalmuusika. Scorsese on siin guillermodeltoroliku lustiga käiku lasknud kogu B-kategooria žanrifilmide troopide tulevärgi nagu näiteks nn. Dolly Zoom, kus kaamera suumib korraga sisse ja välja. Vana efekti saavutamiseks on film osalt üle helindatud. 

 „Hirmu neem“ mitmekesistab osavalt ka algseid karaktereid. Bowden osutub enesekeskseks jätiseks ja tema tütar Danielle on Juliette Lewise tõlgenduses täielik rokenroll – 17aastane tüdruk, kes ei oska esimese erootiliste elektrilaengutega midagi peale hakata, aga on nõus järjest uuesti särtsu saama. Ja muidugi osa, mis teeb filmi erakordseks – De Niro Max Cady. Isehakanud jurist, vana testamendi usku kristlane, vägistaja ja peksja, supervormis, piiblitsitaatidega kaetud kehaga ja ülimalt ohtliku sarmiga relvastatud olend, kes paneb oma roomajaliku messia seksapiiliga Danielle’ile pöidla suhu. Võib tekkida küsimus, miks seda Oscarit ei tulnud... kuni vaadata, kellele see läks. Vaid üks mees saab olla veel hullem kui Max Cady, ja see on Hannibal Lecter. 

„Hirmu neem“ kõnnib väga vahedal teral, sest stiilikesksel uusversioonil, mis on ju tegelikult odav žanrikas, on iga oht muutuda triviaalseks. Karakterid lähevad siin aga piisavalt sügavuti ja looliinid piisavalt vaheliti, et ka vaatajale kauemaks naha vahele pugeda. 

– Tristan Priimägi