Kohtuvaidlusest lahku läinud paari laste hooldusõiguse üle saab alguse lugu, mis on eelkõige euroopalikult realistlik, psühholoogiliselt terane draama perevägivallast ja selle mõjust, kuid mitte ainult. See on ühtlasi lööv katastroofifilm inimsuhete traagilisest kokkuvarisemisest ja haruldaselt tõhus, lausa kehaliselt raputav põnevik, mis võib karastunuimalgi filmihuvilisel klombi kurku tõmmata, kuigi mingit šokeerivat ultravägivalda siin ei näe. Selle asemel kirjeldab “Hooldusõigus” nappide, vaoshoitud vahendite ja tugevate, vahetute näitlejatööde abil ahistavat õhkkonda, kus füüsiline vägivald on kõigest jäämäe tipp, ning kujutab veenvalt psüühilist tausta, millest see sünnib. Ajal, mil meil perevägivallast üha enam avalikult räägitakse, on “Hooldusõigus” mitte ainult meisterlik, vaid ka aktuaalne vaatamine ning tummine panus diskussiooni.
39-aastase prantslase Xavier Legrand’i esimene täispikk on ühe möödunud aasta parima mängufilmina pälvinud kriitikute pea üksmeelse heakskiidu ja rea auhindu, sealhulgas parima režissööri ja parima debüüdi preemiad Veneetsia festivalilt.

Joonas Kiik
filmijutt.blogspot.com