Rainer Sarneti film Fjodor Dostojevski samanimelise romaani ainetel tõlgendab klassikat kaasaegses vormis, suurepäraste eesti näitlejate mängituna keset sakraalse ruumi lummavat ja hirmutavat ilu.

Noor, varanduseta ja langetõve all kannatav vürst Mõškin (Risto Kübar) naaseb Šveitsist ravilt Peterburisse. Kauge sugulase, kindraliproua Jelizaveta (Ülle Kaljuste) kodus võetakse teda esialgu külmalt vastu, kuid vürsti lihtsus ja siirus võidab nii kindral Jepintsevi (Ain Lutsepp) kui ka majaproua ja tütarde südamed. Mõškin otsekui näeks inimese hinge ja avaks selle sügavused talle endalegi, vabastades hirmust ja äratades soovi olla hea. Vürst imetleb Aglaja (Ragne Veensalu) süütut ilu, kuid kindrali kabinetis nähtud pilt Nastasja Filippovnast (Katariina Unt) lausa lummab teda. Kohates seda kaunist ja õnnetut elupõletajat, kes põlgab ja õrritab kõiki teda ihaldavaid mehi, on Mõškin valmis ta kätt paluma. See vapustab Nastasjat, kes loeb end müüdavaks naiseks. Kuid ta läheb kaasa hoopis sünge Rogožiniga (Tambet Tuisk), kes teda meeletuseni armastab. Rogožini ja tema sõprade Lebedevi (Taavi Eelmaa), Ganja (Kaido Veermäe) ja Ippoliti (Juhan Ulfsak) inimlikku alatust, nõrkust ja lootusetust oma leebel moel leevendada püüdes loodab vürst päästa Nastasja Filippovna hinge. Lühikeseks ajaks liitubki naine temaga, kuid enesepõlguse viimse piirini jõudes hülgab ta. Uskudes, et vürst võiks saada õnnelikuks Aglajaga, kes noormeest jumaldab, palub ta neil abielluda ja naaseb Rogožini juurde. Ta teab, et selle pimedal kirel on vältimatu lõpp.