Tokio keskastme bürokraat Kanji Watanabe (Takashi Shimura) on enese teadmata elanud juba ammu mõttetut elu. Sidemed perekonnaga on katkenud ja järeltulevad põlved temast võõrandunud. Äkki saab Kanji teada, et tal on vähk ja jäänud elada umbes aasta. Meest tabab soov raputada end välja sest letargiast ning teha enne surma ometigi midagi olulist.

“Ikiru” tähendab jaapani keeles “elada” ja see on filmile väga sobiv pealkiri. Erinevalt väärtfilminduses levinud pisarakiskujatest tõvefilmidest on “Ikiru” vältimatust morbiidsest lõpplahendusest hoolimata elujaatava loomuga. Filmi saatis ka suur kassaedu ning sellest saigi Kurosawa populaarseim kaasajal aset leidev film. “Ikiru” on liigitatav nn. shomin-geki žanrisse – lääne filmiteoreetikute poolt välja mõeldud kunstlik jaapani sõna märgistamaks madalama keskklassi elust rääkivat traagilist või koomilist realismi filmis, teatris ja televisioonis. Shomin-geki filmidega on tuntud näiteks Yasujiro Ozu. Filmi peaosalist kehastav Takashi Shimura on Kurosawa filmide kõige sagedasem osaline, ta mängis kolmekümne ühest Kurosawa filmist lausa kahekümnes.

“Ikiru” on ehk parim näide Kurosawast kui elupõlisest humanistist, kes suudab surmast rääkida sooja huumoriga ja kohati isegi irooniliselt. Aeg on selle filmi muutnud ehk siiramaks kui vajalik, aga keskne mõte on sama ilus ja puhas nagu varemgi: ka tähtsusetutel inimestel on soovi korral võimalus muuta maailm paremaks paigaks, ja selle poole püüda pole kunagi liiga hilja.

Tristan Priimägi