Üks viimaste aastate põnevamaid muusikadokumentaale viib mõnusalt haaravale retkele müramaailma ja räägib loo sellest, kuidas põrandaalusest kõrvulukustavast industriaalroki kultusest sai globaalne subkultuur.

“Industrial Soundtrack For The Urban Decay” on esimene film mis uurib industriaalmuusika päritolu ja tekkimist. See on retk mis algab Euroopa tööstuslinnade varemetel ja lõpeb Ameerika õitsvatel avant-garde lavadel.

Industriaalmuusika tekkis möödunud sajandi seitsmekümnendate keskel, pakkudes majanduslanguse ja kultuurilise masenduse ajale elavat, provokatiivset ja kunstilist taustamuusikat.. Industriaalmuusika pioneerideks olid tehasetöölised, üliõpilased ja töötud, kes olid küll haritud ja kunstilise meelega, aga kellel enamasti puudus varasem kokkupuude muusikaga. Sellest hoolimata õnnestus neil muuta muusikaajaloo kulgu.

Industriaalmuusika ammutas inspiratsiooni Krautrocki bändidelt Kraftwerk, Faust ja Can, 20. sajandi kunstiliikumistest dadaism, futurism ja sürrealism ning postmodernistlikelt kirjanikelt William Burroughs, Brion Gysin ja J.G. Ballard. Teeme ise suhtumisega olid need pioneered ka esimesed, kes võtsid kasutusele omavalmistatud süntesaatorid ja kasutasid oma muusikas tehases lindistatud helisid või lindistasid ise oma muusika tehases. 

Filmis räägivad oma uskumatud lood industriaalmuusika võtmefiguurid Throbbing Gristle, Cabaret Voltaire, auhinnatud taustamuusika helilooja Revell of SPK, müramuusika looja Boyd Rice ja veel paljud teised.