Bernard Queysanne’i ja Georges Pereci 1974. aasta kinoprojekti “Inimene, kes magab” võib pidada üpris sõgedaks ettevõtmiseks. Sel mustvalgel filmil on üksainus tegelane, kel pole ainustki repliiki, kuna kogu sündmustiku annab edasi protagonisti sina-vormis kõnetav taustahääl. Sündmustik ise on aga niisama napp, kui on seda filmi eelarve: ühes Pariisi katusekambris elutsev üliõpilane (Jacques Spiesser) langeb pooleldi omatahtsi, pooleldi juhuse läbi sügavasse letargiasse ja laseb katkeda kõigil suhetel, mis teda inimeste maailmaga on sidunud. Kaamera jälgib lähedalt noormehe vegeteerimist ning voice-over annab aru tema tegutsematusest – mis võiks olla veel ebafilmilikum?

Ja sellegipoolest võidab “Inimene, kes magab” kohe ilmudes nii publiku kui ka kriitikute südamed (pälvides mh Jean-Vigo auhinna) ja on tänaseks omandanud kultusfilmi kuulsuse.
Filmi ülesehituses moodustavad tegijate tahe ja juhus mõjusa sümbioosi: kuues osas, mille üleminekud on vaid aimatavad, kombineeruvad omavahel samad liigutused, samad kirjeldused, paigad ja helid. Erineb kaameranurk, erineb sõnastus, intonatsioon. Ning tervik, mis sellest “tühjade päevade päevikust” moodustub, osutub haaravaks, hüpnootiliselt köitvaks, paneb sügavalt kaasa elama – tõsi, seda küll teistviisi, kui paneb kaasa elama peavoolukino. “Inimene, kes magab” oli sõge ettevõtmine ja väga hästi tajusid seda ka filmi autorid ise. Mõlemad režissöörid tunnistasid, et tegid filmi, mida ise vist vaatama läinud ei olekski (kuna eelistasid “kunstilistele” filmidele Hollywoodi kino), kuid olid lõpptulemust esilinastusel nähes ometi pisarateni liigutatud.   
Prantsuse kino kontekstis on “Inimene, kes magab” “oma aja laps”. Nii ideelises kui ka esteetilises mõttes ilmutab ta põnevaid kokkupuutepunkte Prantsuse Uue Laine kinoga ning on ühtlasi heaks dokumendiks neljakümne aasta taguse Pariisi linnamaastike kohta.

Filmina ebastandardne, põhineb “Inimene, kes magab” Pereci samanimelisel romaanil (1967), mida võib lugeda ehk hoopis üheks standardseimaks teoseks Pereci mitmekesises loomingus: ei mingeid keelemänge ning üksnes mõõdukalt sundmõttelisi kirjeldusi ja krüpteeritud tsitaate – kõike seda, millest otse kubiseb kinoõhtu teises pooles esitletav raamat, Pereci peateos “Elu, kasutusjuhend” (1978, ek 2012). Kahe teose ühisosaks on viimase 52. peatükk, mis jutustab loo üliõpilasest Grégoire Simpsonist, kellega toimuvas ja toimumatus on selgeid ühisjooni sinategelasega raamatust ja filmist “Inimene, kes magab”. Jah, tõesti, “Elu, kasutusjuhendi” pöörases masinavärgis mõjub Grégoire Simpsoni lugu lausa sentimentaalse, inimliku ja liigutavana.