Virve Aruoja & Jaan Tooming “Lõppematu päev" (kestus 29 min) Võiks olla lausa kohustuslik vaatamine kõigile, keda huvitab filmivallas eksperimenteerimine. Poole tunni kestel on vaataja ees raugematu elaan. Noor mees tormab mööda linna ja teeb maksimaalse innuga kõike võimalikku, elab maksimaalselt. See on katse suruda kogu elu ja tegevus ühte päeva. Mees sekkub absoluutselt kõikjale, justkui tahaks sooritada kõiki võimalikke tegusid, groteskselt ja absurdselt. 1971. aastal valminud filmi võlu ja värskus seisneb suuresti just teadlikus, pooltoores lõpetamatuses, mistõttu see määrati hävitamisele, ent filmitegijatel õnnestus see säilitada ja film taastati 1991.

Marko Raat “Öine navigatsioon” (kestus 27 min) Seltskond noori inimesi läheb fantaasiat virgutaval suveööl jalutama ning hakkab jutustama lugusid Paula-nimelisest tüdrukust, keda ennast nende keskel ei ole, kuid kellega neil kõigil on olnud kunagi mingi oluline kokkupuude. Tegemist on romantilise draamaga, vormilt road-movie’ga, kus rõhutatult katkendlik jutustamisviis aimab järele vaba mõtte uitamist ning muinasjutulised keskkonnad võimendavad arhetüüpseid hirme ja ihasid.  

Jaan: “Nende filmide näitamine võib tunduda vähegi teadlikumale filmisõbrale lahtisest uksest sissejooksmisena. Aga napp turu-uuring näitab, et seda kaua aega peidus olnud legendaarset filmi väga paljud siiski näinud ei ole. Nüüd on tore minna ka korraks n-ö lätete pääle, sest üksjagu karastavat mahla on sellest filmist uuele põlvkonnale tuttav hoopis Rainer Sarneti Vahingu-filmist. Nüüd siis võtaks äratundmise rõõmuks lonksukese loovust otse sellest Tooming-Aruoja tandemi pulbitsevat allikat. Filmiõhtu teises pooles oleks tore näidata Marko Raadi filmi „Öine navigatsioon”, kuidagi ilus sild mehe otsinguvalust ja ekstaasist naise depressiooni ja eneseleidmisteni. Samas näitavad kaks filmi kenasti, et aega ei ole olemas, kolmkümmend aastat hiljem on noortel hingedel täpselt samad küsimused.”