Amy Bergi dokumentaal Janis Joplinist algab bluusikuninganna enda sõnadega: „Mul õnnestus oma 27. sünnipäev märkamatult mööda saata“ - sõnad, mis viitavad ilmselgelt n-ö 27 klubisse kuulumisele, ning seetõttu omandavad 103 tundeküllast minutit hiljem hoopis teistsuguse tooni.

„Janis: Little Girl Blue“ koosneb vestlustest Janise lähedastega ja värvikatest arhiivimaterjalidest, tuues võrdlusena kohe meelde samuti eelmisel aastal valminud Asif Kapadia dokfilmi Amy Winehouse’ist. Kuid kui Kapadia esitas meile sissevaate väljast, konstrueerib Berg väljavaate seestpoolt – filmi läbivaks narratiiviks on Joplini kodustele saadetud kirjad, mis visandavad pildi tema õrnast, kuid rikkast mõttemaailmast ning igapäevastest lahingutest ebakindluse ja enesekriitilisusega, mis päädisid viimaks mitme sõltuvuse tekkimisega.

Selles mõttes oleks kõnekam ja asjakohasem võrdlus Brett Morgeni „Cobain: Montage of Heckiga“, mis suudab samuti mitmeid põlvkondi mõjutanud muusikaikooni tutvustada avalikkusele varjatud isiklikust ja inimlikust küljest. Sõna otseses mõttes värvikireva Joplini võimsa hääle ja lavapersooni taga peitus – nagu filmi pealkirigi viitab – väike kurb tüdruk, kelle jaoks oli kõige olulisem lähedaste heakskiit ja tunnustus.

Janis: Little Girl Blue, USA 2015 Režissöör: My Berg Filmi pikkus 1h 43 minuti

Film linastub inglise keeles.

Pilet kõigile 6€