Oma tuntuimas dokumentaalfilmis keskendub Varda nn. järelnoppijatele, kes korjavad juba saagist tühjaks koristatud põldudelt ja viljapuuaedadest sinna maha jäänu saagijäänuseid. Justkui mikroskaalal peale hakanud filmi teemadering aga laieneb järjest, kui Varda hakkab uurima toidu ületootmist, kaubandusnormide rangest raamistikust tingitud raiskamist, ja üleüldist ressursside raiskamist selles meie maailmas, kus puudus ja üleküllus kõnnivad tihti kõrvuti, aga kokku ei puutu. 

1990ndad aastad oli Vardale karm kümnend, mis algas abikaasa Demy surmaga 1990. aastal ja kulmineerus tema filmikunsti 100. aastapäevaks valminud suurejoonelise fantaasiafilmi „Sada ja üks ööd“ (1995) täieliku läbikukkumisega, mida ei päästnud põrumisest Robert De Niro, Catherine Deneuve, Alain Delon ega ükski teine osalenud superstaar. Film mõjus vanamoeliselt ja oli alust arvata, et Varda loominguline kaar hakkab otsa saama. Ühtäkki innustus ta hoopis sellisest teemast, mis ta jälle otsekui linguga oma ajast ettepoole vibutas. 

Mida siin kõike ei ole... Ennekõike täielikku vabadust ja mängulusti. Terve oma karjääri jooksul on Varda oma filmikunsti ja oma elu vahele tõmmanud sisuliselt võrdusmärgi. Ta filmograafia on ta elu peegel ja filmi ning mitte-filmi piir pole tema puhul sugugi nii selge. Õigemini, kui ta tahab välja anda kaheminutise mõttevälgatuse lühifilmina, siis ta seda ka teeb. Samamoodi on paljud ta filmid, eriti dokid, sellised nagu valmiksid need käigupealt, selsamal ülesvõtmise hetkel. Kunst saab tegelikkuseks ja tegelikkus kunstiks. Varda suudab jätta mulje, et see kõik on imelihtne, aga päriselt seda järgi teha ei suuda keegi. „Järelnoppijad“ on seda mõttelennu julgust tulvil täis ja nii jõulist viisi siseneda uude aastatuhandesse uue hingamisega poleks küll keegi osanud oodata. 

„Järelnoppijad“ leiame Sight & Soundi 250 kõigi aegade parimate filmide edetabelist 67. kohalt. Dokkidest on kõrgemal veel ainult võitluskaaslase Chris Markeri „Sans soleil“ ja Dziga Vertovi „Inimene filmikaameraga“.