Iraani lavastaja Abbas Kiarostami armastab minimalistlikke filme. Eelmise tegi ta Itaalias, seekordne ekraanilugu areneb Jaapanis.

Kaks aastat otsis ta näitlejat peaossa – mängima eakat professorit. Et ta ehitab peategelase ümber kogu loo, oli näitleja leidmine talle ülioluline. Selleks sai tollal 82aastane mees, kes on küll eluaeg mänginud kinos ja teles, kuid alati episoodides tagaplaanil ja polnud filmides lausunud ühtki sõna – Tadashi Okuno. Süžee areneb järgmiselt. 82aastase professori juurde saadab baariomanik ööseks neiu, call-girl’i, kes päeval on üliõpilane (Rin Takanashi). Järgmisel hommikul sõidutab professor neiu ülikooli juurde, kus nad kohtavad neiu armukadedat kallimat (Ryo Kase). Noormees peab professorit neiu vanaisaks ja see võtab rolli omaks. Selline äravahetamine qui pro quo teeb vanast mehest justkui kaitsja, keda õrn neiu suures linnas vajab, ja neiust kujuneb nagu tütretütar, kellest mees oleks nagu võõrdunud. Neiu noor kallim on selgesihiline karakter, vana mehe ja noore neiu vaheline suhe jääb ambivalentseks.

Kiarostami arendab filmi rahulikult, ja lõpetab siis ootamatult. Ilmselt leidis ta, et film pööraks kas siis komöödiaks, või tragöödiaks, ja kumbatki lõppu ta ei soovinud. Filmis on nauditavaid visuaalseid ja sõnalisi stseene, mida karakteriarendus siiski ei toeta.

Tegevus areneb pea eranditult autos (auto on Kiarostami filmides sageli tegevuspaigaks), ja professori korteris. Auto kulgeb linnas, autos sõlmub lugu, arenevad konfliktid ja leppimused. Katsumi Yanagijima varjundirikas operaatoritöö lisab filmile nüansse. Pikkadest kaadritest kujundab kolme peaosalise jaoks sobiva rütmi režissööri poeg Bahman Kiarostami, filmi monteerija.

Pealkirja on režissöör võtnud Ella Fitzgeraldi lauluridadest: „Sometimes the things I do astound me / mostly whenever you’re around me / lately I seem to walk as though I have wings / run into things like someone in love.”

Jaan Ruus

Leviõigused lõppenud.