„Kaks päeva, üks öö“ on solidaarsuse ja inimlikkuse teemadele keskendunud pingeline end südamlik draama, mis jälgib päikesepaneelide tehasest vallandatud Sandrat, kellel oleks võimalus tööle naasta, kui kolleegid loobuksid oma boonusrahadest, võimaldades nii firmal tema töökohta säilitada. Sandral on aega kaks päeva ja üks öö, et veenda oma endisi kolleege loobuma lisarahadest tema palga kasuks.

Haarav, suurepärase narratiiviga kaasaegne teos paneb mõtlema inimestele meie ümber, nende märkamisele ja neist hoolimisele ning kohustustele ligimeste ees. Puhas, liigutav ja väga realistlikult mõjuv film on suurepärane jätk Dardenne’ide veatul ja täiust püüdleval loometeel. Vaataja jaoks on aga vast veelgi tähtsam asjaolu, et tegu on looga, mis puudutab absoluutselt igaüht, kes on kunagi oma töökoha pärast muretsema pidanud või töö kaotanud.

Prantsuse staari Marion Cotillardi poolt absoluutselt hiilgavalt edasi antud õrn, tundeline ja nüansirohke portree töölisklassist pärit peaosalisest on tõeline metamorfoos printsessist tuhkatriinuks, mida arvustajad on hinnanud samaväärseks tema Edith Piafiks kehastumisele “La Vie en Rose’is”.

Filmi maailmaesilinastus oli alles loetud päevad tagasi Cannes’i filmifestivalil, kus see kandideeris ka Kuldsele palmioksale. Marion Cotillardi ja vendade Dardenne'ide briljantne koostöö võeti Cannes’i esilinastusel vastu lõputuna näivate ovatsioonidega ja kriitikute ning publiku ühtse poolehoiuga.  Kuigi Palmioks jäi seekord tulemata, ootab filmi tõenäoliselt ees riiulitäis auhindu.