Sam Rothstein (Robert De Niro) on tippmängur ja just sellepärast usaldab Chicago maffia talle Tangiersi kasiino juhtimise Las Vegases – Rothstein tunneb ära iga katse kasiinot petta. Kõik on ilus, aga kaks destruktiivset suhet hakkavad ta õlitatud masinavärki igasugust sodi sisse ajama. Üks on minevikust – lapsepõlvesõber Nick Santoro (Joe Pesci) – maniakk, röövel ja mõrvar, kes võtab, mida soovib, ja teine olevikust, öine seltskonnahing ja hangeldaja Ginger (Sharon Stone), kelles on samuti omajagu tumedaid instinkte, ahnust ja halba minevikku. Nagu öeldakse: mida kõrgemal lendad, seda kõvemini kukud. 

Scorsese oli just lõpetanud oma kostüümidraama „Süütuse aeg“, kui talle lähenes uue tõsielulise looga Las Vegase kasiinoärist Nicholas Pileggi, kes pakkus, et võib teha raamatu ja Scorsese raamatust filmi. Scorsese veenas teda kohe filmi kallale asuma ja tulemuseks eepiline lugu tõusust ja langusest nagu nad ikka on. Scorsese sõnul on see „maailma vanim lugu. Inimesed kaevavad oma uhkusega endale ise augu, ja kaotavad paradiisi. Õige teguviisi korral oleks nad endiselt seal ja kõik oleks õnnelikud, aga asi läks käest“.

Mis teeb „Kasiino“ eriliseks, on, nagu „Omade poistegi“ puhul, selle tõsielulisus. Vaataja saab kiiresti ja palju teada kasiinoäri peenematest detailidest, nii seadussilma ees kui taga. Scorsese on karjääri algusest peale olnud näitlejate lavastaja ja tema rollide eest on alati ka preemiaid võidetud. Siin filmis on huvitavalt asetunud keskne triumviraat. De Niro Rothstein on tasakaalukeskmena justkui tegelikult varjul, jättes rambivalguse kahele hävitavale jõule enda ümber, keda kehastavad Pesci ja Stone. „Kasiino“ on nagu „Omad poisid“ 2.0 – seda draivib samasugune dünaamika, sarnased tegelased, kellel on samad motiivid, aga siin on kõike rohkem – raha, värvi, haaret, muusikat, tulesid ja tundeid. Labasema, valjema ja maitsetuma filmina pole ta sama kullaprooviga kunstilises mõttes, aga kassakulda tõi sisse kõvasti rohkem. 

– Tristan Priimägi