Natalie on keegi, keda tahaks vihata, aga sisimas sooviksid paljud olla tema moodi. Tal on kõik olemas. Ta elu on paigas, tal on süsteem, ideaalne rutiin. Ta on ilus ja populaarne, ta koolilõputunnistus ihkab ainult kõige paremaid hindeid, tal on hooliv perekond ja sekunditäpsusega päevaplaan. Arvatavasti ka viisaastakuplaan.

Keith ei mõtle tuleviku peale. Ta ei muretse ülikoolistipendiumi pärast. Õigupoolest ta ei muretse millegi pärast. Võib-olla ainult oma kollase kastiauto esistange pärast. Ainukeseks piiriks on taevas. Kõik on võimalik.

Vastandid tõmbuvad. Eriti, kui üks neist sikutab. Keith on Natalie välja valinud ja püüdnud oma kummalisse ja salapärasesse haardesse. Mida rohkem Natalie sealt välja rabeleda üritab, seda sügavamale ta vajub. Tema tõekspidamised löövad kõikuma, suur roosa õhumull läheb katki ja ta elu muutub igaveseks.

Keith peidab endas midagi. Ta võib tunduda üleolev ja isekas, isegi õel. Sellegipoolest on temas mingi seletamatu sarm, mis paneb ennast vaatama.