Katoliiklik Itaalia-Ameerika päritolu noormees J.R. (Harvey Keitel) tutvub blondi tüdrukuga (Zina Bethune) ja kavatseb temaga abielluda, aga tüdruku saladus võib plaani väärata. 

Scorsese esimest täispikka on lihtne kõrvale jätta kui „Agulitänavate“ peaproovi, aga see oleks ebaaus. Korduvad küll mõned samad teemad ning siinne J.R. võiks olla „Agulitänavate“ Charlie eelkäija (mõlemat mängib Keitel), aga „Kes koputab mu uksele?“ väärib igati omaenda auväärset kohta Scorsese kaanonis. Film rabab oma elulisusega: kaamera ronib otse sündmuste keskele ja tegelastele näkku, dialoog lappab edasi, otsekui unustades, et seda filmitakse. J.R. on nii püüdlik hea kristlane, suvaline lurjus, religioosse dogma ohver, kinnismõtete vang, macho-kõvataja, ja lihtsalt üks kaotsis vennike. Korraga. 

Selle filmi flow on täielik maagia: fantastilised aegluubis panning shot’id kujutamas kampa NY italo-lõnguseid hängimas; J.R. seletamas tüdrukule, kes on broad ja kes girl; seksistseen J.R.’i ja ilmselt mõne broad’i vahel; Sopranode „Pine Barrensi“ episoodile kindlasti eeskujuks olnud mäkkeronimisstseen; J.R.’ile tüdruku saladust paljastav pööranguepisood. Järjest. Hüpnootiline miks. Kes on monteerija? Muidugi Thelma Schoonmaker, Scorsese ihumonteerija 1980ndatest alates, aga tegemas tõelist imet juba siin. 

Film esilinastus algselt pealkirja all „I Call First“, aga ei suutnud leida levitajat. Euroopa-reisi ajal soovitati Scorsesel ühendust võtta soft-porno levitajaga Joseph Brenner Associates, kes oli nõus filmi oma tiiva alla võtma, kui lisataks üks seksistseen. Scorsese filmis aasta pärast esikat Amsterdamis juurde unenäolise erootikastseeni märgatavalt vanema Keiteliga, smugeldas selle taskus tollist läbi USAsse ja lisas filmile juurde. Uus pealkiri pandi The Genies’e loo järgi, kinnitades juba karjääri alguses muusika olulisust Scorsese loomingus. Tema sõnul: „See oli esimene film, kus näidati, millised italoameeriklased tegelikult on, ja see oli selle tugevus“.

– Tristan Priimägi