“Kevade” pole ainuüksi üks tähtsamaid linateoseid eesti filmi ajaloos, vaid läheb suurepäraselt arvesse ka kui tour de force filmikunstis üleüldiselt. Oskar Lutsu romaanil põhinev lugu koolirüblikute juhtumistest ja krutskitest pole vähimalgi määral aegunud – “Kevadet” oleks paslik ikka ja uuesti vaadata tuletamaks meelde, kui vähe on ajaga tegelikult muutunud. Noored on alati olnud ja jäävad alati noorteks.

Teose keskmes on Oskar Lutsu poolautobiograafiline tagasivaade oma nooruspõlvele esimeses klassis. Peategelane Arno on tagasihoidlik noormees, kes leiab end esimest korda elus armununa koolipinki istumas. Mõistagi pole tema kuramaaž meelistüdruku Teelega ilma takistusteta ja – nagu elus ikka – tulevad vahele probleemid, mida neist kumbki ette näha ei oska.

“Kevade” kuulub nii raamatu kui filmina eesti kullavaramusse. Raske on kirjeldada midagi, mis on nii suur osa ühest kultuuriruumist, mistõttu ainuõige lahendus on seda oma silmaga vaadata ja seda just suurelt ekraanilt.