Möödunud aastal Sundance filmifestivalil kõvasti laineid löönud Sara Jordenö kütkestav dokumentaalfilm “Kiki” keskendub grupile LGBT noortele n.ö. voguijatele.

New Yorki Harlemi LGBT ballikultuuris arenendud housemuusika saatel tantsimisel ehk voguingus on põhirõhk tantsija karakteril ning see annab lugematuid võimalusi ümberkehastumiseks ja rollimänguks.

“Kiki” on aus vaatlus uue põlvkonna vougijatest, ilusatest ja vapratest hingedest, kes seisavad päevast päeva silmitsi väikese subkultuuri võimaluste ja raskustega ning on leppinud faktiga, et ühe silmapilguga võib hea pöörduda halvaks ja vastupidi.

Uskumatust energiast ja väsimatusest kantud noored on nutikad seljatama majanduslikke probleeme ja nende ellujäämismehanismid on silmiavavalt sirgjoonelised.

Parandamatust optimismist pakatav ja igas steenis sädemeid pilduv “Kiki” on positiivne võmm kuklasse - kui “Kiki” noored suudavad elust rõõmu tunda, siis mis on meil siin viriseda?