Vananevale filmidiivale, kelle täht on loojumas, toob tema eluaegne agent viimase pakkumise: lasta end täielikult arvutisse skänneerida ning loovutada oma ekraani-imago kasutusõigus igaveseks stuudiole. Agent (Harvey Keitel) kinnitab Robin Wrightile (Robin Wright), et tema eas näitlejannal pole moodsas maailmas teist valikut. Aga see on alles algus.

Iisraeli režissööri Ari Folmani eelmisest teosest, animeeritud dokumentaalist "Valss Baširiga" (2008) olid üldises vaimustuses nii publik, kriitikud kui auhinnažüriid. Folmani uus film "Kongress" ristab mitte vähem efektselt joonisfilmi mängufilmiga, luues värske ja vaimuka, aga ka emotsionaalselt väga mõjuva keel-põses tulevikuvisiooni, mille fantaasialend konkureerib edukalt Terry Gilliami ja Hayao Miyazakiga. Ulmena tõukub "Kongress" üpris vabalt Stanislaw Lemi satiirilisest lühiromaanist "Futuroloogiline kongress", mille peategelaseks on eesti lugejalegi tuttav Ijon Tichy. Teadagi ei jää poola klassiku Tichy lugude teravmeelsus ja kujutlusvõime teps mitte alla Douglas Adamsi pöidlaküüdi reisijuhile ja Folman omakorda teeb siin Lemi-ekraniseerijana silmad ette nii Marek Piestrakile ("Navigaator Pirx") kui Tarkovskile endale ("Solaris"). Minu silmis igatahes küll. Vähe sellest: usun, et "Kongress" kannab ulmena välja võrdluse ka sääraste läbi aegade kõrguvate gigantidega nagu Kubricku "2001: Kosmosedüsseia" ja Wachowskite "Maatriks". Neist mõlemast lõbusam vaatamine on see niikuinii. Hetkeseisuga nii mängufilmide kui animatsioonide seas mu säravaim filmielamus viimase paari aasta jooksul.

Joonas, filmijutt.blogspot.com

Leviõigused lõppenud.