Leida Laiuse neljanda täispika mängufilmi stsenaarium põhineb Anton Hansen Tammsaare samanimelisel romaanil. Loo keskmes on Katku talu perepoja Villu ja Kõrboja talu peretütre Anna traagilise armastuse lugu. Laiuse ekraniseering toob reljeefselt esile Tammsaare 1922. aastal ilmunud teosesse kirjutatud mitmeplaanilisuse, süüvides inimese salatundmustesse ja päriselt teadvustamata tungidesse.

Kõrboja peretütar Anna kuuleb oma vanalt isalt, et kui tema kodutalu endale ei võta, läheb see võõrastele. Kuid perenaisest üksi on vähe, talu vajab ka peremeest, seda enam, et Anna on aastaid linnas elanud. Siin saab ta uuesti kokku Katku Villuga. Nende teed on omal ajal lahku läinud siis, kui lapsemängud otsa said. Villu on endiselt äkilise loomuga ja Anna endiselt isepäine. Kuid nüüd on nad täiskasvanud, ja mida enam võõristab neid külarahvas, seda enam tõmbab neid teineteise poole. Põrkuvad kaks natuuri, kaks tahet, kaks maailmavaadet. Villu proovib rabeledes elul rinnust kinni saada, Anna seevastu tahab kõigeni jõuda tasa ja targu. Nendevahelise armastusega ei oska Villu aga midagi peale hakata.

Operaator Ago Ruus on maininud, et filmi visuaalse ja sisulise suuna loomisel oli eeskujuks norra kunstniku Edvard Munchi looming. Filmist õhkub nukralt põhjamaist meeleolu ja seletamatut endiste aegade hõngu. Linaloo õnnestumisele aitasid kaasa suurepärased näitlejatööd. Peategelasi kehastavate Kaie Mihkelsoni ja Lembit Petersoni mäng vaos hoitud tunnete edasi andmisel on lummavalt nüanssiderohke. Meeldejääv on ka Lepo Sumera loodud muusika .