Tööintervjuud. Beleni (Iride Mockert) eelis teiste ees võis olla see, et ta oli nõus kohe tööd alustama ja majapidamisse kolima, aga ega ta väga muud moodi teistest ei erinenud. Vahet pole. Igatahes kõnnib ontlik Belen nüüd uut territooriumi piieldes mööda turvaväravatest, kus talle vaatab tagasihoidliku naeratusega järele sealne öövalvur Garita.

Belen seab end sisse rikaste elamurajoonis Buenos Airese lähistel, mis on väravate ja elektrivalvega muust maailmast eraldatud. Majaomanik Diana võis palgata Beleni selleks, et tal oleks keegi, kes talle üksikutel õhtutel veini kallaks, aga võibolla ka seetõttu, et rikastel peab olema mõni teenija. Kes seda täpselt teab. Elu majas on üpris üksluine ning mõned kohtingud Garitaga ei lisa igapäeva vürtsi. Välja arvatud see üks kord, mida filmis ka näete. Aga sellest siis…

Ühel päeval näeb Belen teisel pool aeda alasti inimest. Üldse tundub, et aia taha jäävas päikseküllases vanas metsas on peale rohtukasvanud radade veel midagi peidus ning Belen ei suuda kiusatusele vastu panna. Hüljates millimeetritäpsusega pügatud tenniseplatsid ja sinised basseinid, läheb Belen teisele poole aeda, kust avastab terve nudistidest swinger-klubi, kes seal alaliselt elab ja õrnas harmoonias tantraseksi harrastab. Beleni päevad hakkavad mööduma hommikust õhtuni tööd tehes, vabad õhtud aga naabritest nudistidega päikesevanne võttes. Aga nii, nagu keegi meist ei saa kunagi kõike head korraga, ei lähe ka Belenil lihtsalt – piir kahe maailma vahel ei ole ainult füüsiline. Austria vanameistri Ulrich Seidli fännidele tuttav, on režissööri Lukas Valenta Rinneri käekiri omapärane ja mõnusalt stiilne. Näpuotsaga Carlos Reygadase mõjusid ja parasjagu hingamisruumi, lisaks üpris jaburalt koomilisi seiku teeb filmist “Korralik naine” värskendavalt napaka linateose igale vaatajale.

Maria Reinup