Jeesus Kristus (Willem Dafoe) elab oma elu nagu tavaline inimene, kellel on maised ihad ja inimlikud kõhkused ning dilemmad. Ta ei tea päris täpselt, milline on tema roll ja mida talt oodatakse. Veel lõpuhetkil ristil olles heiastub talle Kristuse viimane kiusatus. 

Martin Scorsese suhe religiooni on alati olnud väga sügav ja isiklik. Isegi niivõrd, et ta soovis tegelikult saada preestriks. Seda täitumata soovi on ta režissöörina püüdnud aeg-ajalt kompenseerida, võttes ette sügavalt religioos-filosoofilisi filme, millele pole ennustada suurt publikumenu, aga mis on vaja lihtsalt endast välja saada. Tema Kolgata tee selle filmini oli aga pikem ja raskem kui tavaliselt. Ükski stuudio ei soovinud ette võtta seda Paul Schraderi adaptatsiooni Nikos Kazatzakise vastuolulisest romaanist, kuna eelarvenägemus muudkui kasvas, nagu ka protestikirjade kuhi kõikvõimalikelt usulistelt gruppidelt. Universal nõustus projekti lõpuks ette võtma lubadusel, et Scorsese teeb neile ühe rahvafilmi ka („Hirmu neem“).  See kui šokeeriv on „Kristuse viimane kiusatus“ ja seal näidatavad kiusatused või viis kujutada Kristust luust ja lihast inimesena, on igaühe enda otsustada. Ilma erilise eelteadmiseta Kristuse loost on aga filmi võimalik täiesti rahulikult vaadata ka kui intrigeerivat ajaloolist draamat, kus võib lisaks kõigele näha David Bowiet (Pontius Pilatus) ja James Luriet (apostel Jaakobus). 

Kui „Kristuse viimane kiusatus“ lõpuks valmis sai, kaasnesid sellega tänavarahutused, tapmisähvardused ja filmi keelustamine paljudes maades. Scorsese võitis parima režissööri Ocasri nominatsiooni. Paljude arvates oleks nomineeritud pidanud saama ka kannatav Kristus Willem Dafoe. Ja paljude arvates sai igati õiglaselt kõrvalosa eest nomineeritud ka Juudas Harvey Keitel... aga hoopis Kuldvaarikale.

Tänavu maikuus kohtus Scorsese paavst Franciscusega ning teatas seejärel, et plaanib teha uut filmi Jeesusest. Tundub, et mõnda lugu pole ikka võimalik päriselt endast välja saada. 

– Tristan Priimägi