Miks on nii, et romantiliste komöödiate meres jäävad oma aega ja vahel ka kogu žanri sümboliseerima mõned kindlad linateosed? On see vaimukas käsikiri, sümpaatsed tegelased, või nende ekraanikeemia? Äkki hoopis kõik korraga, sest „Kui Harry kohtus Sallyga“ on selle auväärse ülesande mingil viisil enda peale saanud – esindada romantilist komöödiat kui sellist – ning saab sellega suurepäraselt hakkama kõigil eeltoodud põhjustel. Meg Ryanist sai selle filmiga romcom’ide kroonimata kuninganna ja Billy Crystal... jäi Billy Crystaliks. Ajal, mil romantilised komöödiad on suurelt ekraanilt kas kadunud või žanripiiridega katsetamise tõttu muutunud millekski uueks ja teistsuguseks, on võib-olla just õige hetk vaadata üht tõelist vanakooli romantilist komöödiat, kus naerdakse, nutetakse ja armastatakse.