Muusik, anarhist, kunstnik, maag, punkar, trikster. Kunagist KLFi liidrit Bill Drummondit on püütud küll sildistada, aga ikka libiseb ta eemale ja teeb omal kombel just seda, mida ise soovib. Olgu selleks vabanemise aktiks siis miljoni naela põletamine või kogu oma loomingu eemaldamine digitaalsetest muusikaedastuskanalitest. Viimaste aastate tuntuimateks tegevusteks on kunagisele staarile saanud muusikavaba päeva populariseerimine ning heliperfoormantsid nimega “The 17”. Nendega juhib Drummond tähelepanu lindistava muusikatööstuse, mille ahneks eesmärgiks on reprodutseerimine ja kasum, vaimsele surmale. Drummond pühitseb muusika hetkelisust, selle “siin ja praegu” sündivat põhiolemust. Ta kogub helisid, ümisemist ja häälutamist pubidest tehasteni, farmidest spordiväljakuteni, nunnadest politseinikeni ja laseb need helid hiljem justkui linnupuuri avades vabaks. Bill Drummond näitab, et muusikaline rikkus on tegelikult kõikjal olemas, seda ei pea ostma, alla laadima või kõrvaklappidest kuulama. See film on üks võluv filisoofiline etendus, mis paneb meid naerma ja imestama, kaasa elama ja kurvastama. See on tagasiminek juurteni. Süütuseni. Tühja seisundisse, milles ükski heli ega noot pole vale ja kellelegi pole jõudnud “elevant kõrva peale astuda”, sest kõigil on õigus helidele omaenda peas. Puhtale muusikale. Või vaikusele. PS. (Jah, Bill Drummondi ajas koorimuusika abil vaikuse eest võitlema ühe Paides sündinud eestlase loominguga kohtumine.)

Kaarel Kuurmaa