Üksildane 40aastane Mary-Jane (Jane Birkin) leiab end ootamatult keerulisest olukorrast, kui armub 14aastasse Julieni (Mathieu Demy). On see tõeline armastus või igavese nooruse igatsusest sündinud fantaasia?

Ainult Varda julgeks ette võtta moraalselt nii ambivalentset filmi, mis ilmselt moraalijüngritel häirekellad kohe helisema paneb. Aga miks me ei võiks rääkida ka ebakonventsionaalsest, isegi keelatud armastusest? Ja nagu sellest veel vähe oleks, paneb Varda poisi rolli omaenda poja Mathieu. Ükski psühhiaatridiivan pole selle juhtumi menetlemiseks piisavalt pikk, aga iseküsimus, kes sellele peaks pikali heitma – ema, poeg või hoopis vaataja?

Keerulisest teemast hoolimata on „Kung-Fu Master!“ üks väga delikaatne ja ilus film. Birkin on karismaatiline nagu alati ja samamoodi nagu moodustavad paari Varda ja Mathieu Demy, on siin ühes oma esimestest filmirollidest näha Mary-Jane’i tütre Lucy rollis Birkini tütart Charlotte Gainsbourgi, kes oli siis 17aastane. 

Vardale tuli selle filmi mõte siis, kui ta tegi Birkini poeetilist portreedokki „Jane B. ja Agnès V.“ (1988). Pealkiri on laenatud samanimeliselt 1984. aasta videomängult, ainsalt asjalt maailmas, mille osas Julienil on rohkem kogemust kui Mary-Jane’il. Varda on küll hiljem tunnistanud, et pealkiri tekitas rohkelt segadust ja osadele territooriumidele müüdigi film ekslikult maha võitluskunstifilmina. Kujutame ette seda üllatust. 

Teema tõttu käis korralduskomisjonist läbi ka teatud kahtluselaine, et kas sellist teemat Eesti kinopublik välja kannatab, aga kõige suurem inspiratsioon, mida Varda saab pakkuda, on innustada teisi olema sama julge kui ta ise. Loodame igatahes kandvat poleemikat ja arvamuste paljusust. Selle kõige juures ei maksa ära unustada, et film on suurepärane.