Kontrollides ülitäpselt filmi tempot, mis meenutab Hitchcocki klassikat, ja lisades sellele omalt poolt eetiliste nüansside tunnetuse, jutustab Farhadi lummava loo: see ei räägi mitte üksnes meestest ja naistest, lastest ja vanematest, õiglusest ja usust tänapäeva Iraanis, vaid tõstatab keerulisi ja globaalselt haaravaid küsimusi vastutusest, “tõe rääkimise” subjektiivsusest, juhuslikkusest ning sellest, kui kitsas on piir paindumatuse ja (eriti meheliku) uhkuse, isekuse ja türannia vahel.

Filmi avakaadris vaidlevad Nader ja Simin kohtuniku kabinetis (kohtuniku vaatepunktist jälgib toimuvat kaamera) selle üle, miks naine lahutust nõuab. Perekond, kuhu kuulub ka 10aastane Termeh, on saanud väljasõiduviisa Iraanist mingisse täpselt nimetamata välisriiki, kuid Nader keeldub maalt lahkumast, sest tema isa põeb Alzheimeri tõbe ja vajab pidevat järelevalvet. Kuigi Simini lahutussoovi ei rahuldata, sõidab naine siiski ära. Nii on Nader sunnitud isale hooldaja palkama ja selleks saab Razieh’, kel ripub sabas ka väike tütar Somayeh. Razieh’ ja tema tööandjate klassivahe on ilmne neilegi, kes Iraani ühiskonnakorraldust ei tunne – Razieh on vagur ja alandlik, kannab pealaest jalatallani ulatuvat musta ürpi (erinevalt Siminist oma siidist pearätikuga) ja töötab vastumeelselt majas, mille peremees on naisest lahku läinud. Veelgi raskem on tal kasida mehe isa järelt, kes on ennast täis teinud (Razieh helistab koguni oma sõbrale, vaimulikule nõustajale ja küsib talt, kas vanamehel pükste jalast võtmine on patt).

Mark Adams /PÖFF/

Leviõigused lõppenud.