lühifilm
Kestus 2h 11m
Riik USA
Keel inglise
MIS ON MURDERKINO?
Tülgastav, šokeeriv, absurdne! Tere tulemast Viini kõige vanemasse kinno, Murderkinosse.
Seda hirmukinoteatrit peab vana valvuri haiglane ja väärastunud perekond, kel meeles mõlkumas vaid üks: julm ja sadistlik mõrv. Teie silmad saavad nägema pea kujuteldamatult jõledaid ja kõlvatuid stseene. Verdtarretavad peldikud, kannibalism, popkorn, ektoplasma, õelad Babüloonia jumalad, kultus-pidžaamapeod ja Leberkäsesemmel otse põrgust! Te ei saa putk...Näita rohkem
MIS ON MURDERKINO?
Tülgastav, šokeeriv, absurdne! Tere tulemast Viini kõige vanemasse kinno, Murderkinosse.
Seda hirmukinoteatrit peab vana valvuri haiglane ja väärastunud perekond, kel meeles mõlkumas vaid üks: julm ja sadistlik mõrv. Teie silmad saavad nägema pea kujuteldamatult jõledaid ja kõlvatuid stseene. Verdtarretavad peldikud, kannibalism, popkorn, ektoplasma, õelad Babüloonia jumalad, kultus-pidžaamapeod ja Leberkäsesemmel otse põrgust! Te ei saa putku pista. Te ei saa peitu pugeda. Te ei saa põgeneda. Teil jääb üle ainult oodata ... keset ööd,... keset pimedust,... kus keegi ei kuule teie karjeid.
Murderkino (2019 ‒ ) on „eelarvetu“ art/trash/horror filmi- ja installatsiooniprojekt. Iga segmenti/episoodi võib vaadelda eraldiseisvana või teistega kombineeritult. See veider revüü jutustab moondunud moel loo Viinist, mis pikitud labase huumori, liialduse, kõige okultse ja morbiidsega. Projekti koordineerib Scott Clifford Evans, võimalikuks saab see aga vaid koostöös paljude usinate Viinis tegutsevate kunstnikega, neile lisaks on kambas üks eestlane. Iga segment hõlmab palju erinevaid oskusi ja materjale, mille tulemiks on video-, installatsiooni- ja fotokunst, mis on trash nii esteetilises kui ka sisulises mõttes. Murderkino analüüsib õudusžanrit, mängib õudusfilmi troopidega nii loo jutustamisel, esitamisel kui ka kaamerakäsitsusel, ning seega kujutab endast art-trash filmi evolutsiooni, groteski Gesamtkunstwerk’i ehk täielikku kunstiteost.
GIALLORAMA
Miks pole film juba alanud? Clemens (Clemens Stöttinger), kuulsa Viini filmikooli õppejõud ja õhtuse seansi sissejuhataja, astub projektsionist Franzlit (Philipp Ruthner) otsides kino projektsiooniruumi. Sealt leiab ta hoopiski Leberkäsesemmel’i (vorstisaia laadne toode), mis sunnib tärkama tema sügavaimad soovid, mille täitmine nõuab kõrget hinda, samal ajal aga luurab hämaruses Rudi (David Moises).
„Giallorama“ võeti üles 2020. aasta detsembris Euroopa vanima seni tegutseva kino Breitenseer Lichtspiele projektsiooniruumis.
Kaamera: Dominick Spritzendorfer. Heli: Natascha Muhic. Grimm: Marlene Nowotny. Platsifotograaf: Anna Jermolaewa. Helilooja: Philipp Quehenberger
GEISTERKLO
Filmiseansi ajal on vahel tarvis kasutada Klo’d (saksa k peldik). Lacaniaanlik psühhoanalüütik Pedro (Pedro Müller) on esimene, kes midagi aimamata satub sellele peldikute hirmusõidule. Alkohoolikust endine elukutseline maadleja hüüdnimega Hais (Scott Clifford Evans) ja kohaliku plaadifirma omanik (Thomas Brandstätter) on peagi järgmised ning ei aima kumbki, et see sooletühjendus võib jääda nende viimaseks. Psühhopaatlik kultuseliige (Michele Pagel), umbes tualetipott, veredušš, tualetimadu ja isemõtlev Klo ootavad neid, kes söandavad sisenede Geisterklo’sse ehk tondipeldikusse!
Murderkino värskeima episoodi loomisel oli aluseks juhtmõte: „Mis siis, kui tualettruum oleks ühtlasi Geisterbahn (kummitusrong)?” Seega on tegelased allutatud mitmetele õudusfilmi troopidele ning tulemuseks on absurd ja labane huumor. Peldikukomöödia episood võib tunduda üle võlli, kuid nii oligi kavatsetud, kuna esitabki liialdust (ülevoolav vannitoahuumor) kui üht groteski vormi. „Geisterklo“ võttepaiga sisseseade vihjab hotellitoa nr 237 vannitoale Stanley Kubricku filmis „The Shining” (1980). Kabiinid on kujundanud Scott Clifford Evans ja Georg Holzmann, neid katab grafiti, mis valmis „Klo peo” ajal Viini kunstnike kätetööna. Võttepaika täiendab Anastasia Jermolaewa skultpuur „Hand Soap”. Episood filmiti Ankerbrot Fabrikus 2021. aasta septembris. Installatsioon ja filmiepisood esmaesitati 2022. aasta Spark Art Fair’il, näituse „The Fourth Wall” raames, mida kureeris Fiona Liewehr.
Kaamera: Simon Brugner, Dominick Spritzendorfer. Heli: Johanna Liska. Grimm: Marlene Nowotny (kontseptsioon Kris Lemsalu Malone’ilt). Kunstnikud: Helmut Heiss, Georg Holzmann, Alexandra Kahl, Sarah Eder. Rekvisiitorid: Georg Holzmann, Rainer Grillberger. Kultuseliikme kostüümid: Georg Holzmann, Rainer Grillberger. Platsifotograafid: Simon Brugner, Anna Jermolaewa. Helilooja: Philipp Quehenberger
KABINETT OF HELL
Pärast kinosaalist pagemist satuvad fotograafid Hanna (Hanna Putz) ja Sophie (Sophie Thun) kummalisse vastuvõturuumi, mis on pungil halvaendelistest vihjetest Wiener Werkstättele. Salapärane spiritist Zelda (Stephanie Fürstenberg) istub nendega laua äärde ja otsib tarokaartide abil vastuseid nende põletavale küsimusele: „Kuidas sellest kinost välja pääseda?” Õhus hõljuvad esemed, verefontaanid ja vaimudest vaevatud Rudi (David Moises) ilmumine annavad aimu, et vastus sellele küsimusele tuleb palju keerulisem ja segasem kui nad lootsid. See on kõige ed-woodilikum episood.
„Kabinet of Hell” seati üles ja filmiti Galerie Charimis näituse „Murderkino” jaoks, festivali „curated_by Vienna 2020” raames, mida kureeris Brigitte Huck. Episoodile eelneb sissejuhatus kuraator Johnnylt (Georg Schöllhammer), kes leiab varajase lõpu, kui tema üle võtab võimust üks kino paljudest deemonitest (Felizitas Moroder), kes kannab kassiülikonda, mille disaineriks on Peter Kogler. Kabinett’i seinu kaunistavad tarokaartide litograafiad, mille autoriks on Sascha Auerbach. Buketikontseptsioon pärineb Anna Jermolaewalt.
Kaamera: Simon Brugner, Dominick Spritzendorfer. Heli: Natascha Muhic. Grimm: Marlene Nowotny. Kunstnikud: Sasha Auerbach, Manfred Grübl, Brigitte Huck, Anna Jermolaewa, Michael Rieper. Efektid: Wolfgang Gantner, Leon Janowski. Platsifotograafid: Simon Brugner, Anna Jermolaewa. Valgus: Markus Krottendorfer. Helilooja: Philipp Quehenberger
DEATHTRAP
Rudi eest pagedes satuvad Hanna (Hanna Putz) ja Sophie (Sophie Thun) kasemetsatapeediga kaetud kambrisse, kus peitub helendav Reichsapfel (saksa k riigiõun) ‒ ennenägematu väe allikas. Sellesse kummalisse katakombi lõksu jäänuina hakkavad neiud mõtisklema ruumi tähenduse ja kiirgava kera üle… „Kas võib see olla iidse nõiakultuse väeallikas?” Hannal tekib kiusatus võtta Reichsapfel postamendilt alla, see aga päästab valla püünise, surmalõksu, mis lehkab miskipärast nagu popkorn.
„Surmalõksu” installatsioon ja film seati üles ja võeti üles Parallel Vienna Art Fair’il 2019. aasta septembris Scott Clifford Evansi ja George Rei näitusel. (Pärast filmimist jäi võttepaik installatsioonina näitusele.) Kerkiva popkornipõranda ja postamendi kujundas George Rei. Kasemetsatapeedi maalis Rade Petrasevic. Reichsapfel on Manuel Gorkiewiczi skulptuur.
Kaamera: Simon Brugner, Dominick Spritzendorfer. Heli: Natascha Muhic. Platsifotograaf: George Rei. Rekvisiitor: George Rei. Platsifotograaf Anna Jermolaewa. Klapp: Linda Reif. Popkornitehnik: Kleopatra Yarovenko. Helilooja: Philipp Quehenberger.
CANNIBAL DINNER
Sellisel õhtusöögil ei tahaks te kunagi osaleda! Pärast õhtust linastust tähistavad mandunud maniakkidest kinopidajad ‒ Ema (Florian Reither) ning tolle pojad Franzl (Philipp Ruthner) ja Rudi (David Moises) ‒ Ema „taassünnipäeva“. Nende „kütkestatud“ publik Salvatore (Salvatore Viviano) ja Ezma (Kurdwyn Ayub) ei saa parata muud, kui vaadata pealt, kuidas nende saatanlikud võõrustajad end tagasi hoidmata ja alatult ülal peavad. See perekond on totaalselt tülgastav... ja täielikult sõge. Salvatorel tekib kahtlane teooria: „Kas Ema võib tegelikult olla 187-aastane Kaiserin Sisi?. Tal jääb selle absurdse oletuse paikapidavuse väljaselgitamiseks aga vähe aega, enne kui serveeritakse õõvastav pearoog. Kas Ezmal ja Salvatorel õnnestub sellelt deemonlikult pidusöögilt põgeneda?
Episood filmiti võtteplatsil, mis seati üles Gelatini stuudios 2019. aasta mais. Ema riietuse eest vastutasid Johannes Lerpniss ja Bastian Petz. Knödel’i autor on Marlene Nowotny. Loomatopised Corrine Ruschilt. Ezma särk Philipp Teuchtlerilt
Kaamera: Manfred Grübl, Bruce Stinson. Heli: Natascha Muhic. Grimm: Marlene Nowotny. Kunstnik: George Rei. Rekvisiitor: George Rei. Rekvisiitide väljapanek: Helmut Heiss. Oksetehnikud: Marlene Nowotny, George Rei. Platsifotograafid: Manfred Grübl, Bruce Stinson. Montaaž ja klapp: Linda Reif. Helilooja: Philipp Quehenberger.
CRAWLSPACE
Kas Salvatore (Salvatore Viviano) on viimaks leidnud viisi, kuidas sellest neetute kinost põgeneda? Ta avastab vana madala põrandaluse ruumi, poeb sinna ja pürgib selles pimedas labürindis edasi ainult mobiiltelefoni valgel. Halvasti ajastatud ja lärmaka SMSi saabumise tõttu märkab söakat peategelast aga Rudi (David Moises), kes Salvat pärast ebaviisakalt varajast perekonna suursöömingult lahkumist taga ajab. Järgneb suuregabariidiline tagaajamine … kiskja vs saakloom, kuid kes on kes? Rooma, Salva, rooma!
„Crawlspace“ rajati ja võeti üles George Rei stuudios 2019. aasta märtsis. Salvatore ja Davidi garderoobi eest hoolitsesid Johannes Lerpniss ja Bastian Petz.
Kaamera: Simon Brugner. Kunstnikud: Helmut Heiss, George Rei. Grimm: Marlene Nowotny. Efektid: George Rei. Kärumees: Max Weber. Platsifotograaf: George Rei. Montaaž: Linda Reif. Helilooja: Philipp Quehenberger.
ALTAR-KNIFE WAR-WITCH
Kultus paljastatakse! Pidžaamapidu põrguväravates! Spagetipiinad! Tiigrite surmaheitlus! Saatanlikku rituaali segatakse! Mootorsaekättemaks! Surnud sõber ... või kaks. Eelviimane episood sisaldab seda kõike. Salakultus, mis on kino aastaid oma koduks pidanud, valmistub viimaseks lõplikuks rituaaliks: nad tahavad kutsuda iidse Babüloonia deemoni Molochi tagasi maa peale, moodustades Emast (Florian Reither) ja tema pojast Rudist (David Moises) deemoni uue, noore avatari (Ingrid Stiegelbauer). Aga esmalt peavad peapreestrinna (Kris Lemsalu Malone) ja tema kultusekaaslased (Philipp Fleischmann, Anna Jermolaewa, Michele Pagel, Maria Ziegelböck) ohverdama neitsi. Ja oh seda vedamist! Salvatore (Salvatore Viviano) potsatab sellesse rüvedasse „kabelisse” just õigel hetkel. Kas Haisul (Scott Clifford Evans) õnnestub ta õigel ajal päästa? Kas kultus viib rituaali lõpuni, kutsudes Molochi ja pimeduse ajastu siia maailma? Ezmal (Jaschka Lämmert) võib-olla siin oma seisukoht. Vahel on kättemaksu parim serveerida külmalt,…. eelroaks spageti bolognese.
Võttepaik selle episoodi jaoks rajati Gelatini stuudiosse ja koosnes kolmes elemendist: taust ( „Gate of Hell“) Markus Krottendorferi seeriast „Mountains of Kong“, “alasti puu” Gelatinilt (külalisautorite osalusel) ja kaks vasest voodit. Kultuse grimmi kontseptsiooni autoriks on Kris Lemsalu Malone. Kultuse ürbid kujundas ja valmistas Wiener Times (Susie Schneider ja Johannes Schweiger). „Altar-Knife War-Witch“ filmiti detsembris 2019.
Kaamera: Simon Brugner, Dominick Spritzendorfer. Heli: Natascha Muhic. Kunstnikud: Gelatin, Anna Jermolaewa, Markus Krottendorfer. Grimm: Kris Lemsalu Malone, Marlene Nowotny. Efektid: Sophie Csenar. Platsifotograafid: Simon Brugner, Anna Jermolaewa. Klapp: Linda Reif. Best boy: Helmut Heiss. Valgus: Markus Krottendorfer. Helilooja: Philipp Quehenberger.
Näita vähem