Aafrika. Savann õhkub keskpäevapäikese kuumuses. Pahaaimamatu sebra sörgib rahulolevana ringi koos oma liigikaaslastega. Idüll ei kesta aga kaua, sest lähedalasuvas džunglis varitsevad tuliuue jahivarustusega keskealised ja keskmises kehakaalus keskklassi sakslased, kes on tulnud siia teostama valge mehe igiammust missiooni: jahipidamist.

Dokumentalist ja mängufilmide lavastaja Ulrich Seidl on filmimaailma lakooniline provokaator, ja mitte ilma põhjuseta. Tema dokumentaalfilm „Safari“ on sissevaade inimloomuse varjatud poolde.

Namiibias asuvas Leopard Lodge’is saab tavaline keskklassi inimene kas või hetkeks tunda end looduse kuningana. Seidl kujutab jahipidamisprotsessi peaaegu monotoonse tegevusena, kus pärast tundidepikkust ootamist saabub orgasmisarnane kõrghetk metsloomade tapmisest ja tavapärastest „Heil!“ võiduhüüetest. Dokumentaalfilmi osalema valitud austerlastest ja sakslastest jahisõbrad ei sea oma hobi kahtluse alla: nende meelest loob jahiturism töökohti arengumaa mustanahalistele ja õpetab inimesi loodust austama. Filmis poseerib kogu pere pildistamiseks massiivse lihakeha ees; enne pildistamist on loom sätitud veidi elavamasse asendisse – õige saagi-selfide pildistamine nõuab põhjalikke ettevalmistusi. Seidl näitab meile inimeste kummalisi kirgi tõetruult ning paljastab, kui võimatult absurdselt on inimene loodusest eemaldunud.