Cannes’i võistlusprogrammis esilinastunud ja sealt parima soundtracki auhinna noppinud “Leto / Suvi” taasloob 80ndate alguse atmosfääri, milles kujunes ja alustas oma karjääri vene kultusbändi Kino liider Viktor Tsoi.
Kuigi film põhineb tõsielulistel sündmustel, pole selle lähenemine mitte dokumentalistlik, vaid pigem poeetiline. Kirill Serebrennikov on siin realiseerinud kogu oma teatri- ja filmilavastaja mitmekülgsuse. Ühelt poolt on see õrn ja tundlik armastuslugu, teiselt poolt aga eksperimentaalse teatri elementidega postmoderne rock-ooper või vene konteksti asetatud “La-la-land”, omamoodi reekviem kojameeste ja valvurite põlvkonnale, kes hallis nõukogude argipäevas võisid kogeda kordumatut ja siiani vastukajavat maagiat ning fantaasiamaailma.
Viktor Tsoi lugu avaneb siin läbi suhtekolmnurga, mille moodustavad noore äsja tehnikumi lõpetanud Vitja kõrval ka vene underground rocki tollane liider Mike Naumenko ja tema naine Natalja. Kui Naumenko on pigem intellektuaal, kes tunneb detailselt Lou Reedi, David Bowie't ja teisi lääne muusika tippe ning otsib oma häält, siis Tsoi paistab kohe silma oma heas mõttes primitiivse ja ürgse andega. Nende teekond läbi Leningradi tänavate, kommunaalkorterite ja rock-klubide on täis ajaloolise tähendusrikkuse särinat ja kaduvuse pinget. Materiaalse kitsikuse kiuste võib inimese meel luua ja kogeda suuri asju.
Serebrennikovil on õnnestunud möödunud aja ebajumalad nauditava ehedusega ellu äratada ning suur osa sellest unenäolis-maagilisest tunnetusest on ka Naumenkot kehastava Roma Zveri (rock-bändi Zveri liider) ja Tsoid ülitäpselt tabanud korea näitleja Teo Yoo teene.

Filipp Kruusvall