Alibiks kõlbab kõik. Naised, kallimad, baarmenid, lapsepõlvesõbrad, petetud abikaasad – aga mitte lift. See on naeruväärne. See on täiesti jabur.

*

Kui oleks vaja leida film, mis vastaks kõige paremini määratlusele ”cool”, siis oleks see vaieldamatult Louis Malle’i „Lift tapalavale“. Selles on kõike: südameid purustavalt sensuaalne Jeanne Moreau, öine Pariis, reklaamtulede patune läige asfaldil, hitchcockilikult geniaalne kriminaallugu, sarkastiline allhoovus ning enne kõike Miles Davise originaalne muusika.

See närvekõditav põnevusfilm jutustab armunute harukordsest viltuvedamisest ühel ööl. Florence (Jeanne Moreau) ja Julien (Maurice Ronet) on otsustanud mõrvata Florence’i abikaasa. Mõrv läheb ladusalt, kuid siis hakkavad asjad untsu minema. Julien unustab mõrvapaigale olulise tõendi, läheb tagasi seda ära tooma – ja jääb lifti kinni. Samal ajal varastavad noored jõhkardid mehe auto ja hakkavad igasugu sigadusi tegema. Florence jääb Julieni ootama ja arvab, et mees on ta maha jätnud. Peagi on nende kannul ka hulg sarkastilisi popeliinmantlites detektiive. Malle’i loos ei puudu ka iroonilised pöörded ega must huumor.

Louis Malle on Prantsuse filmi stiilimeister. Kõik tema teosed on žanrilt täiesti erinevad ning režissööri tõukas tagant põletav huvi katsetada filmis võimalikult paljusid väljendusvahendeid. „Lift tapalavale“ oli kõigest 24-aastase lavastaja debüütfilm ja küpsuselt täiesti uskumatu saavutus. Malle’i raudne stiilitaju kombineerida geniaalseid üksiktegureid oli üks edu saavutamise olulisi elemente. Miles Davis oli noore režissööri lemmikmuusik ning kui Davis oli kontsertreisil Pariisis, palus Malle tal oma filmile muusika komponeerida. Filmi „Lift tapalavale“ džässilik heliriba on esimene omataoline, mis valmis filmi stseenide põhjal improviseerides. Davisi muusika on filmi narratiivist lahutamatu: see kommenteerib sündmusi ja toimib tegelaste sisehäälena. Filmi operaator Henri Decaë on aga üks Prantsuse filmi tähtsamaid uuendajaid. Ta kasutas võtetel loomulikku valgust ning vabastas kaamera statiivilt – need mõlemad ideed olid 1960. aastatel lausa revolutsioonilised.

Selle filmi vaatamine muudab ettekujutust Pariisist alatiseks tänu ühele märgiliseks muutunud stseenile, kus Jeanne Moreau kõnnib masendunult linna vihmastel tänavatel ja taustaks mängib Miles Davise südantlõhestavalt nukker, kuid ajatult stiilne trompetisoolo. See ongi ehedaim lummus, mida pakub film ja Pariis ise.