Nimetamata Little Richardit on võimatu kirjeldada 20. sajandi popmuusika ajalugu. Ometi on tegu ilmselt ühe muusikaajaloo alahinnatuima artistiga, mis on paradoksaalne nagu terve ta elugi. Little Richardi otsene varjamatu mõju tähtede plejaadile nagu Elvis Presley, Prince, David Bowie, Paul McCartney, Bob Dylan, Elton John, Robert Plant, Mick Jagger, Tina Turner, Lemmy või meie oma Ivo Linna ja Tõnis Mägi, on mõõtmatu. Tema tänaseni hiiglaslikud mõjukombitsad ulatuvad lisaks rock n’ roll’ile ka žanritesse nagu gospel, soul, funk, hip-hop ja r’n’b. Samas jäi ta artistina lõpuni ilma ametliku tunnustuseta ning isiksusena veidraks ja mõistetamatuks nähtuseks, keda on raske ratsionaalselt kontekstualiseerida.

Üks aasta parimaid muusikadokumentaale „Little Richard. Mina olengi kõik” ilmestab hästi mustanahalise talendi ärakasutamist valgete juhitud muusikatööstuses ning keerulist tunnustuse saavutamist rassistlikult laetud ühiskonnas. Dramaturgiliselt on aga pinevamalt välja joonistatud see, kuidas Richardi sees ja ümber pidasid terve elu korduvate motiividena sõda erinevad vastuolud: maine ja spirituaalne, metsiku lavaenergiaga pöörased kontserdid ja vaiksed pastoriõpingud piiblikoolis, ohtrad sõltuvusained ja karskus, seksuaalselt avatud kväär-vabameelsus ja karge kristlik vagadus ning homoseksuaalsuse eitamine. Little Richard oli pidevalt ja kõikjal saladuslik teistsugune, keda maailm üritas kohmetult kasti panna, kuid kes saatuse tahtel lipsas triksterliku jokkerina välja igast sellisest katsest. Little Richard oli ja on suurem kui määratlused ning see põhjalik film on tema keerulise elu vääriline saavutus.

Kaarel Kuurmaa