19. sajandi lõpp. Kõrg-bordell Pariisis. Majanduskriis, ega lõbumaja pidamisega seotud argiohud šampanjavoogu ei peata. Olgugi, et afrodiisset nektarit juuakse ka siin juba klaas- ning mitte enam kristallpokaalidest.

Lõbumaja perenaine – soliidse kogemusega ja rühiga kahe lapse ema – Marie-France – hoiab toimuval nii maja sees kui väljas kotkasilma peal. Töötavate naiste detailsed talitlused: töögraafikud, -meetodid, treening, füüsiline korrashoid, annavad filmile selgroo ning röövivad meilt muidu iharaina kujutlust leidvate momentide müstilisuse. Iha on lõbumaja sätendava salongielu tavaline osa. Sama tavaline kui naiskollektiivi suuremal või vähemal määral teotamine, mis on sama perioodiline kui suguhaiguste kontroll. Kõige hullem tegu, mis ühe prostituudi osaks saab, on tema näo ehmatav moondamine. Sellest saab ka filmi keskne motiiv, mis võis anda väljaandele “Le Parisien” põhjuse nimetada “Lõbumaja” aasta feminismi suurteoseks. Meie silme ees töötavad tüdrukud ei ole märtrid, vaid proffid, kelle tuli hääbub vaikselt nende klientide kirelõõmas. Bonellol on filmi lõpuks aga hoopis šokeerivam ning sõnasõnalisem lahendus. “Lõbumaja” räägib kõrg-bordellide langusest ning äri vältimatust liikumisest sinna, kus see tänapäeval käib – magistraalide lähedusse, kus iga töötav naine on üksiküritaja.

Visuaalselt tore, sensuaalne, samas realistlik ajastudraama kandideeris tänavu Cannes’i filmifestivalil Kuldse Palmioksa auhinnale. Soundtrackil mängivad moodsad bluusi- ja rokilood. Bonello, kes seob möödunu oskuslikult tänapäevaga, on filmikunstnikuna seksuaalsuse teemaga piisavalt sina peal (“Pornograaf”, “Tiresia” (transseksuaalist)) et suuta tuua teemasse, mille käsitlemine kunstis on sama vana kui teema ise, uut stiili ning teadmist. Kõige huvitavam filmis on jälgida lõbutüdrukute omavahelisi suhteid, mis teeb “Lõbumajast” omamoodi antropoloogilise uurimistöö.

Leviõigused lõppenud.