Nõukogude võimu poolt kolmekümneks aastaks arhiiviriiulisse peidetud Mihhail Kalatozovi “Ma olen Kuuba”on ekstravagantne näide must-valgest lüürilisest kinost.

See on metsikult skisofreeniline ülistus Nõukogude kitšile, mis miksib osavalt slaavi pühalikkuse ladina sensuaalsusega. Propaganda ja poeesia piirimail balansseeriv film keerutab palavikuliselt läbi meeleliselt dekadentliku Havanna ja tantsiskleb salsarütmides babmusonnides elavate rõhutud ja vaeste kuubalastega. Suplevad kaunitarid, sigaritega ärimehed, maata talupojad, fašistidest politseinikud, lapsrevolutsionäärid – see on Kuuba aastal 1964.

Kolumbus ütles, et Kuuba on kõige ilusam maa mida inimese silm elaes näinud. Maani kummardus Kalatozovile, kes selle lopsaka ilu filmilindile jäädvustas  -tema seletamatult akrobaatiline kaamera mähib vaataja lootusetult oma lummusesse juba avakaadriga. 

“Ma olen Kuuba“ on visuaalne hüpnoos ja eksootiline vaatemäng, mille tehnilise teostuse võimalikke variante lahatakse igas maailma filmikoolis tänase päevani.

Film linastub hispaania keeles eestikeelsete subtiitritega 35 mm filmilindilt.

Filmi toob kohale DHL.