Kui noor kunstnik Anna satub imetlema mannekeenipoe vaateakent ja tutvub poeomanikust noormehe, malbe Frankiga, tundub tulevik olevat täis üllatusi. Nii ka läheb, aga üllatused osutuvad pisut teistsugusteks kui Anna esialgu lootnud oli. Franki puhul on kiindumusest klammerdumiseni vaid üks samm, ja sealt edasi teeb Frank mõned sammud veel. Lapsepõlvetraumad, alaväärsuskompleks ja ebamäärased ihalused keevad uue tunde tekkides üle ja Frankis lööb lõkkele tuha all hõõgunud tapjainstinkt, mis leiab endale kõige võikamaid väljundeid. “Maniakk” on stiilipuhas zhanrifilm, aga lisab tavalisele sarimõrvari liinile psühholoogilise mõõtme, innovatiivse kaameratöö (eriti POV-rakursi kasutamise näol), ja midagi seletamatult häirivat, mis jääb veel tükiks ajaks mõistust varjutama. 

Filmi nimikangelase ja peategelase Franki osas näeme Elijah Woodi, kes astub taas suure sammu Kääbiklast kaugemale, ning teeb juba teist korda oma karjääri jooksul (esimene siis Kevin “Sin City’s”) osa, mida küll kuidagi nunnuks pidada ei julgeks. Kaunil ja noorel Nora Arnezederil Anna rollis seisab aga terve karjäär veel ees, ning seda, kas tal õnnestub astuda Johnny Deppi ja Jamie Lee Curtise jälgedes (esimene alustas “Freddy Krügerist” ja teine “Halloweenist”), näitavad tema järgmised rollid.

Käsikirja aitas kirjutada horror-maailmas juba tuntud nimi Alexandre Aja (Haute Tension), rezhisöör Franck Khalfoun on seni veel laiemale üldsusele tundmatu, olles varem teinud kaks zhanrifilmi – filmis “P2” tegutseb psühhopaat ja filmis “Wrong Turn at Tahoe” kamp gängstereid.

Nuga neeru, kallid kinokülastajad!

Tristan Priimägi

Linateos on ka HÕFF'i avafilm.