“”Las siis söövad kooki?” Ma ei ütleks eales midagi sellist.” 

“Marie Antoinette” on Ameerika autorikino ühe omanäolisema käekirjaga lavastaja Sofia Coppola 2006. aastal valminud film Austrias sündinud printsessist, kellest sai kõigest 19-aastaselt Prantsusmaa ajaloo viimane kuninganna. Kui üldiselt on teada selle kaunist ja priiskavat elustiili armastava monarhi elu õnnetu lõpp, siis Coppola keskendub Marie Antoinette’i olemusele, näidates tema vaimset küpsemist 15-aastasest tütarlapsest maitsekaks naiseks, kes pidi end igal sammul Prantsuse šovinistlikus ja igikonservatiivses õukonnas tõestama. Kirsten Dunsti kehastatud kuninganna elu oli küll uhke ja suursugune, kuid uudishimulikul ja andekal naisel tuli hakkama saada iganenud maailmas, kus kõiki tähtsamaid otsuseid võtavad vastu mehed ning naistele on jäetud järeltulijate ilmale toomise kohustus. Võib vaid ette kujutada, milline õhkkond Versailles’ lossis valitses, kui esimest last tuli kaheksa aastat oodata… 

Coppolat on kogu tema karjääri vältel huvitanud noortele naistele väliselt peale surutud rollidest üle olemine ning “Marie Antoinette” on selle läbiva teema kõige värvikam ja suursugusem näide. Ta näitab ühe müütilise ajaloolise tegelase inimlikku poolt ja see tuleb tal pagana hästi välja. Kirsten Dunst teeb suurepärase rolli noore kuningannana, kes ei vaevu igal sammul etiketti järgima, vaid soovib hasartmänge mängida, šopata, muusikat kuulata, näidelda, lemmikloomadega lustida ja sõbrataridega torti süüa, siis, kui see talle meeldib, mitte ainult sel ajal, kui see õukondlikult sobiv on. See on film enese tõestamisest maailmas, kus tuleb liiga varakult täiskasvanuks saada ja jäetakse vähe võimalusi aeglaseks õide puhkemiseks, et leida endas enesekindlus, mis võimaldaks päriselt kuningannana eeskuju olla.