Robert Altmani äärmiselt naturalistlikud, aga peenelt stililiseeritud ja satiirilised teosed teevad temast Ameerika ühe olulisima autorikino esindaja. Ballaadilikult lummavat “McCabe & Mrs. Millerit” võib julgelt nimetada ideaalseks filmiks, milleni kaugeltki mitte iga režissöör oma karjääri jooksul ei jõua. 

Romantilise vesterni peategelased on härra McCabe (Warren Beatty) - mängur - ja proua Miller (Julie Christie) - prostituut. Koos ehitatakse väikesesse linna bordell-pesumaja, mille toimimise esimestest hetkedest on selge, et ees ootab vältimatu tragöödia. 

Kütkestav ja unustamatu teos on suurest kurbusest kantud, täis täitumatut ja nostalgilist igatsust armastuse ja kodu järele. Julgelt võib ette ära öelda, et ei jõua armastuseni filmi kangelased ega ka ükski teine tegelane, kes Altmani loodud nukras linnakeses elab. Me ei saagi teada, kes nad on, aga on selge, et nad on seal elanud juba kaua. Ei ole ka oluline, mis need tegelased täpselt räägivad, oluline on ehk püüda kinni toon, millega repliike vahetatakse. Meeleolude skaala on tume nagu raskest hallist taevast langev vihm või lumi ja maapinda üleni kattev muda või jää. See film on poeem - eleegia lahkunutele.

Kord nähtuna, jääb see teos sind kummitama kogu eluks, nagu armastatud ballaad, mille meloodia ja sõnad ei taha meenuda, aga nendest tekkinud tunne on sügaval alles. Kummitama jäävad ka Leonard Coheni laulud, mis moodustavad ideaalse heliriba sellele kaunile filmile.