See juhtus mõned aastad tagasi Santiago de Compostelas, maalima vanimas hotellis. Olin teelauas Linnar Priimäele üht enda arust geniaalset mõttekäiku presenteerinud kui lugupeetud professor ärritus ja lasi Mephistophelesel enda sisemusest vallanduda. Oli see vast tulevärk. Järgmise veerandtunni jooksul sain teada kogu tõe enda kohta. Priimägi imestas kuidas maakoor üldse suudab nii rumlat inimest kanda. Olles oma valgustava sõimu minu aadressil lõpetanud, leebus ta ja ütles, “Manfred sa pead minust filmi tegema.” Keeldusin sedamaid. Ma võin ju rumal olla, aga ometi mitte nii rumal, et Priimäest filmi teha. Paraku läks teisiti ja Mephistopheles saavutas oma tahtmise. Ma ei hakka siinkohal ümber jutustama filmi sisu, mis oleks sama mõttetu tegu nagu puändi ärarääkimine enne veel kui anekdoot kõlanud on. Ütlen ainult niipalju, see film on revanšiks kõikide nende kibedat sõnade eest mida ma enda aadressil kuulama olen pidanud. Või nagu Goethe “Faustis” kirjutab, “ma olen osa jõust, mis kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.” 

Manfred Vainokivi uus dokumentaalfilm “Mephistopheles” detsembris kodumaistel ekraanidel.