Butō ei ole sugugi üks ürgne Jaapani tantsukunst, nagu ehk hämaralt oletada võiks, vaid hoopis läinud sajandi viie-kuuekümnendate kontrakultuuri otsingutest sündinud – nojah, mis siis õieti? Tants, performance, liikumine, eluviis, midagi religioosset või hoopiski antireligioosset? Kuigi tänapäeval on butōst saanud üks Jaapani kultuuri ametlikke visiitkaarte, oli tema algus kõike muud kui ametlik, see oli mäss mitte ainult sõnades ja mitte üldse sellises mugavustsoonis, kus vegeteerib suurem osa nüüdsest „avangardist“. Varased butō-tantsijad pidid elatist teenima alanduste hinnaga, esinedes stripiklubides ja kabareedes. Võimalik, et butōst ei oleks kunagi saanud niisugust üleilmse mõjuga nähtust, kui selle esimesed avaldused poleks vaimustanud kirjanik Yukio Mishimat, ja kogu oma irratsionaalsuses mõjub butō tänini kuidagi väga kirjanduslikult. Grotesk ja loomulikkus, harras ilu ja jõle inetus – ning ei mingit üleminekut nende vahel! Filmi ära vaadanuna on tunne, nagu oleksid läbi lugenud ühe väga hea kaasaegse jaapani romaani. Kõik oli seal selge ja klaar, aga samas jääb hinge kummitama mingi lahendamata saladus. Oli see, mis ma nägin, ühe maailma lohutu lõpp või hoopis ühe teise metsikult lootusrikas algus?

Tõnu Õnnepalu