Drama Fantasy
Kestus 1h 32m
Riik Prantsusmaa, Rootsi
Režissöör Agnès Varda
Osatäitjad Catherine Deneuve, Michel Piccoli, Eva Dahlbeck
Keel Prantsuse
Subtiitrid eesti
Levitaja Must Käsi MTÜ
Edgar Piccoli (Michel Piccoli) ja ta naine Mylène (Catherine Deneuve) alustavad pärast autoõnnetust uut elu kõrvalises rannakülas. Mylène on õnnetuses tummaks jäänud, ulmekirjanik Edgar kavatseb lõpetada oma pooleli oleva teose, aga külaelu kujuneb veel märksa ulmelisemaks ja kummalisemaks kui fiktsioon ja õige pea on Edgar mässitud kogukonna probleemidesse.
„Olendid“ on Varda esimene võimalus teha filmi tõeliselt suurte staaridega ja mida ta teeb? Oma karjääri ühe kõige veidrama ja sürrima filmi, mis paneb ka karastunumad friigid veidi kukalt sügama. Film on mustvalge (välja a...Näita rohkem
Edgar Piccoli (Michel Piccoli) ja ta naine Mylène (Catherine Deneuve) alustavad pärast autoõnnetust uut elu kõrvalises rannakülas. Mylène on õnnetuses tummaks jäänud, ulmekirjanik Edgar kavatseb lõpetada oma pooleli oleva teose, aga külaelu kujuneb veel märksa ulmelisemaks ja kummalisemaks kui fiktsioon ja õige pea on Edgar mässitud kogukonna probleemidesse.
„Olendid“ on Varda esimene võimalus teha filmi tõeliselt suurte staaridega ja mida ta teeb? Oma karjääri ühe kõige veidrama ja sürrima filmi, mis paneb ka karastunumad friigid veidi kukalt sügama. Film on mustvalge (välja arvatud väike erand, mille jätaks üllatuseks) ja oma suurimale tähele Catherine Deneuve’ile keelab ta filmis rääkimise (!). Varda sõnul räägib „Olendid“ sellest, kuidas inspiratsioon võib tulla ükskõik, kust. Erinevad loomingulised impulsid moodustavad korratuse ning see korratus eri organiseeri end ise, vaid sellele tuleb anda kuju. „Olendid“ ise ongi justkui piltlik näide korratusest, mida polegi õnnestunud lõpuni korrastada. Aga sellised filmid on tihti huvitavamad ja mõjuvamad kui lõpuni korralikud.
„Olendid“ ei kuulu Varda olulisemate tööde kaanonisse, aga lisab ta filmograafiasse mitmeti huvitava lisavärvi, kuuludes samasse ritta Prantsuse uue laine kuuekümnendate aastate ulmekatsetustega nagu Godardi „Alphaville“ (1965), Truffaut’ „Fahrenheit 451“ (1966), Chris Markeri „La Jetée“ (1962) või Alain Resnais’ „Armastan, armastan“ (1968). „Olendid“ tuletab ka meelde, et Varda on ju belglane ning siit kumab läbi belglastele omast absurdi-groteski, mis muudab oma tegelased sõna otseses mõttes malenditeks suure manipulaatori laual. Jumalakuju nii aukartusetu kujutamine on pigem belgia mustade komöödiate kui prantsuse filmide osa.
Agnès Varda loomingu tervikut vaadates on selge, et rohkem selliseid filme tal pole. Painav ulmekas hea ja kurja võitlusest keset kaost, mis meid ümbritseb. Luupainaja, mis ei pruugi meeldida, aga mida on pärast päris keeruline ära unustada.
Näita vähem