Henry Hill (Ray Liotta) on soovinud saada gängsteriks nii kaua, kui ta mäletab, nagu ütleb filmi avalause. Nüüd on tal selleks võimalus ja organiseeritud kuritegevuse redelil kõrgemale ronides õnnestub tal koos kamraadidega jõuda Lufthansa röövini, mis oli toona suurim USA pinnal sooritatud rööv läbi aegade. Aga nagu ütles ka üks kuulus räppar, rohkem raha, rohkem probleeme. Õige pea tuleb Henryl proovida oma peadpööritava uue elu sadulas püsida, kui vallandub röövijärgne arveteklaarimine. 

„Omadest poistest“ sai alguse Scorsese krimifilmide triloogia (ka „Kasiino“ ja „New Yorgi gängid“), mis vastandus Coppola „Ristiisa“ triloogia loodud kodanlikule kuvandile itaalia maffiast Ameerikas, kui mingist konservatiivseid pereväärtusi kandvast auväärsest ühiskondlikust institutsioonist, kus valitses oma kord ja kus oli võimalik „ausa“ tööga edukat karjääri teha. Scorsese maailm on pigem organiseerimata kuritegevus, ehk et teeseldakse mingit struktuuri, mis võib aga iga mehe suva peale vastu taevast lennata, sest nende inimeste loomuses on reegleid rikkuda ja lubadusi murda. Ainus kõike muud liikuma panev jõud on raha.

Scorsese rääkis enne filmima asumist, et kavatseb läheneda stiilikeskselt ning lõhkuda ära klassikalise narratiivse struktuuri. Mõlemat tal õnnestus ka teha. Stiilsemat filmi on raske leida, ja just see veidi hoomamatu struktuur teeb filmi lõputult korduvvaadatavaks, sest mälu ei salvesta sündmuste järjekorda sama täpselt, kui mõne skeemitruuma filmi puhul. Henry Hill on totaalne jätis, aga mõjub ikkagi kuidagi heroilisena oma tugevama õiguse ja täieliku nihilismi propageerimisega. 

„Omad poisid“ põhineb päris Henry Hilli biograafial nimega „Wiseguy“, autor Nicholas Pileggi oli ka üks filmi stsenarist. See lugu on detailne ja ilmselt üsna dokumentaalne sissevaade ühe kuritegeliku organisatsiooni argipäeva. Et oleks veel põnevam, pandi tegelasi mängima Ray Liotta, Robert De Niro ja Joe Pesci, kes võitis ka parima kõrvalosa Oscari. 

– Tristan Priimägi