Tarmo ja Toomas Urb on vennad-muusikud, kelle fenomeni 1980. aastate Eestis on raske üle hinnata. Kitarri saatel romantilisi ballaade esitades suutsid nad tuua täis mistahes kontserdisaali. Mõned laulud, nagu „Imeline laas“ või „Musta pori näkku“, on muutunud moodsaks rahvapärimuseks.

Vanemale vennale Tarmole tundus, et NSV Liidus ta oma annet realiseerida ei saa, on vaja pääseda Läände. Sellist soovi peeti siin hullumeelseks. Esialgu proovis Tarmo heaga, abielludes Itaalia kodanikuga. Kui teda kaks aastat ei lastud naise juurde kolida, tekkis trots ja kinnisidee igal juhul põgeneda. Tulemuseks vahistamised, istumine Patarei vanglas, skisofreenikuks kuulutamine ja sundravi psühhiaatriakliinikus. Kinnipidamisasutustes tegeles Tarmo intensiivselt erinevate idamaiste filosoofiatega ja „sai vaimudelt kinnituse, et tema missioon on ravida, aidata inimesi.“ KGB-le oli see kinnitus, et mees on hull.

Perestroika-aegses segaduses ja mõjukate sõprade abiga õnnestus Tarmol lõpuks hullumajast välja saada ning „skisofreensele potentsiaalsele kodumaareeturile“ ja tema vennale anti aasta hiljem väljasõiduluba Soomes plaadistamiseks. Tagasi nad tulla ei kavatsenud. Nii ka läks.

Dokumentaalfilm „Päikese kodanik“ keskendub 1980. aastatele Urbide loos ja näitab tunnistuste, dokumentide ja KGB toimikute kaudu Nõukogude elu rusuvat olemust ja repressiivorganite toimetamist. Filmi keskmes on Tarmo Urbi juhtum, kuid loo lahutamatuks osaks on ka vend Toomas, kellega elatakse aastakümneid täielikus sümbioosis.