Lootus sureb viimasena, öeldakse, ja nii ka Ulrich Seidlil. Kui Teresa ja Maria eelmistes paradiisi-triloogia osades tunduvad kohati olevat juba teispool lunastust, siis Teresa tütre Melanie elus võib paista veel valguskiir. Nagu kinnitab ka pealkiri.

Kui Melanie ülekaalulise teismelisena dieedilaagrisse saadetakse, on filmi algseis eriti paljulubav ja pettuma ei pea. Seidli hõrgu perverssuse kastmes hakkavad laagri kinnises keskkonnas tegutsema kamp alaealisi ja nende õpetajad ning treenerid, kellest mitte ühegi seltskonda tervemõistuslik lapsevanem oma tütart minutikski jätta ei tohiks. Seidlile omase range kadreeringuga film on esteetiliselt puhas ja sisult – nagu Seidl ikka – kohati karm ja kohati lausa hüsteeriliselt naljakas. Tundub, et peale kaht suhteliselt halastamatut filmi on siin lastud silmus kaela ümber veidi lõdvemale, ja vahepeal on filmi isegi võimalik ilma erilise piinlikkustundeta nautida.

Peaosalise Melanie Lentzi jaoks on see tema esimene filmiroll, Seidli-fännid aga tunnevad sporditreeneri rollis ära juba rezhissööri meistriteosest “Import/Export” tuttava Michael Thomase, kelle puhul tekib samasugune küsimus nagu Taavi Eelmaaga – kuidas on võimalik iga roll nii (pervoks!) nihkesse mängida? “Paradiis: lootus” on halenaljakas lugu esimesest luhtunud armastusest. Ja kustkohast Seidl selle teismeliste jabura kõnepruugi nii hästi selgeks on saanud?

Tristan Priimägi

Leviõigused lõppenud