Keskealine kirjanik Mees sõidab tema uue romaani presenteerimisest huvitunud Naise palvel ühte väikelinna oma lugejaskonnaga kohtuma. Kui jätta kõrvale Juliette Binochi väga nõtkelt nüansseeritud ja hästi väljapeetud roll, mis pälvis ka Cannes’is Kuldse Palmioksa, siis on film tervikuna saanud väga vastakaid hinnanguid: eurointellektuaalsest draamast meistriteoseni välja. Film on Mehe ja Naise suhete mitmetasandilisusest, kommunikatsiooni võimalikkusest või võimatusest, vaatamata sellele, et mõlemad on mitut keelt rääkivad intellektuaalid. Kiarostami, kes vanasti oskas meie ees laiali laotada Iraani maastike nii pool-, veerand- kui ka täistoonides, teeb seda sama meisterlikult inimsuhete tõusude ja mõõnadega kaetud mägismaal. Mõistagi ootab ta oma vaatajalt empaatiavõimet ja tähelepanelikkust märkamaks kas või kerge virvega näolt ülevoolavat varju, et fikseerida kaaslase sõnast tingitud seisundi muutust. Kui tegu ei ole just paadunud Exceli-meestega, siis on võimalik nautida, kuidas ekraanil – tänu ülitäpsele režiile ja heale näitlejate tööle, kaamerast ma ei räägigi – laotub lahti imeliselt kootud värvikas inimsuhete kangas, ümbritsetuna hoolikalt valitud helide maailmaga.

Tiina Lokk

Leviõigused lõppenud.